Filtreeri postitusi

Elu nagu filmis

Oh, on see alles kuu olnud! Tunneme, et meist päriselt hoolitakse, sest iga päev küsib keegi teist meie järele ja see on väga liigutav. Aitäh teile! Oleksin ammu kirjutanud, et mis me ja kus me, aga enam-vähem kohe, kui USAs eriolukord välja kuulutati, sai mu arvuti tõsisemat sorti veekahjustused ja viibis viimased kolm nädalat taastusasutuses. Nüüd oleme jälle koos ja saan lõpuks kirjutada ning joonistada.

Loe edasi

Baja California

Njaa, see Baja (alumine) California ehk California poolsaar nagu on Mehhiko ja ei ole ka. Looduslikult on, riigikorralt ja rahaühikult ka, aga siinne põhja-ameeriklaste ja kanadalaste kontsentratsioon on nii suur, et inglise keelt kuuleb mõnes paigas rohkemgi kui hispaania keelt. Eriti muidugi praegu, kui kliimapagulased ehk snowbird’id, nagu neid kutsutakse, massiliselt talve eest sooja ja nende jaoks odavasse sihtkohta pagevad. Ühest küljest teeb see California poolsaare turvaliseks, sest nad ei tuleks, kui nad end siin hästi ei tunneks, teisalt teeb see elu ka teiste jaoks arvestatavalt kallimaks.

Loe edasi

Mehhiko II osa

Aitäh, et meie järele ikka küsite! Tunnistan, et vahe kahe postituse vahel venis meile endalegi ootamatult pikaks. Arvasime, et Mehhiko saab rutem otsa, aga kuulsime kõikidelt vastutulijatelt aina, et USAs on külm ja oodaku me pisut, no ja me võtsime siis tempot veelgi maha. Mis justkui andnuks aega muudkui kirjutada ja joonistada, aga selgus, et internetiga on kohe eriti kehvasti, nii et pidime postitamiseks paremaid aegu ootama. Mis saabusid just nüüd.

Loe edasi

Mehhiko I osa

Kui enne Mehhikosse jõudmist püüdsin meelde tuletada, mida sellest maast tean, siis kangastusid silme ette Robert Rodrigueze filmid kõrbetuules ringi rullivate põõsaste, ootamatult lahvatavate arveteklaarimiste ja nalja mittemõistvate rõugearmiliste kõrilõikajatega. Matšeeted ja mariachi muusika, tekiila ja takod ning muud sellised klišeed.

Loe edasi

Kummaline Kuuba

Kell on kuus õhtul, väljas on just pimedaks läinud. Oleme esimesest pikast päevast ringiuitamisest väsinud ja mõtleme, et ostaks enne kojuminekut veel hommikusöögiks mune, sinki ja saia või midagi, et oleks lihtne. “Kes siis sellisel kellaajal enam süüa otsib!” hüüatab üks mööduv naine, kui nõutult poe suletud ukse taga seisame ja ma temalt küsin, ega ta ei tea, kust mune võiks saada. “Üldse on meil munad kulla hinnaga, aga tulge kaasa.” Ta viib meid paar kvartalit eemal asuva pagaritöökoja tagaukse juurde, küsib, kas meil kott on, võtab selle kaasa ning käsib oodata. Tuleb paari minuti pärast tagasi, ütleb, et tuuakse ning läheb ise minema. Lähenen tagauksele, teadmata, kes toob, kui palju ja mis see maksab. Väljub valge põllega mees, ulatab mulle koti 15 munaga ja ma pakun talle 40 kohalikku peesot (1,5 eurot). Talle sobib. Huhh!

Loe edasi

Arhiiv