Mootorratas hoidis mind ärevil kuni viimase reisiminutini: kui minna oli veel 300 km, siis pärast lõunapausi ta enam ei käivitunud. Mul oli kaasas akupank krokodillidega ja pärast toidupoe parklas manuaaliga tutvumist saingi esimest korda elus juhtmed akuklemmidega ühendatud ning tsikli käima. Paraku oli mul vaja kohe tankida ja paak käib lahti süütevõtmega, nii et pidin bensiinijaamas kogu protsessi kordama, aga siis ei julgenud enam tsiklit välja suretada, sest akupank hakkas otsa saama. Nii sõitsingi viimased 300 km puhkamata kohale. Kuna generaatori läbikärssamine on nende tsiklite püsiviga ja minu viimane generaator on sõitnud tavapärase 50 000 km asemel juba 100 000, siis ilmselt on aeg noorenduskuuriks. Seda enam, et ventilaator, mis peaks mootorit jahutama, ei tööta ikka ja mootor kipub üle kuumenema. 

Akupangaga tsikli käivitamine oli muidugi kukepea võrreldes olukorraga ühel õhtul, kui metsa telkima keerasin ja mäest alla ukerdades tsikkel muudkui välja suri. Veeresin alla ega teadnud, kuidas minema saan. Kedagi seal metsas telkimas ei olnud ega tulnud ka, kuigi lootsin universumi abile – no et keegi asjatundja ilmub. Aga küllap pidin ise selle õppetunni saama. Kahtlustasin bensiinifiltrit, sest korra Argentiinas oli tsikkel juba niimoodi käitunud ja siis puhus Jan filtri läbi ja tsikkel hakkas jälle tööle. Ma ei jälginud seda tookord eriti tähelepanelikult, aga teadsin vähemalt kohta, kust harutama hakata. Tund aega hiljem olingi küünarnukkideni tsikli bensiinipaagis, sain filtri kätte ja matkapliidi varubensiiniga läbi puhutud ning juba poole öö ajal sain tsikli uuesti kokku ka. Käivitus puterdades, aga lõpuks hakkas normaalselt käima ja jäigi! Juhuu! Panin õige diagnoosi ja tegin õige ravi ka. 

Sellega mu hädad ei piirdunud. Esiratas hüppab alates rehvivahetusest juba mitu tuhat kilomeetrit tagasi. Tegelikult hüppas ennegi, aga panin selle siis kulunud rehvi arvele. Kontrollimaks, ega laagrid läbi pole, oli vaja tsikkel keskhargile saada. Minu tsiklil on mingi insenertehniline viga, mistõttu pealtnäha kerget tsiklit sugugi nii lihtsasti keskhargile ei saa, eriti kui tal koorem peal on. Punnitasime enamasti Janiga kahekesi teda üles tõsta, nüüd pidin üksi saama. Aga noh, kui jõudu pole, tuleb olla kaval. Valisin pisut ülesmäge koha, nii sai tsiklit kergemini hargile tõmmata. Lõpuks ladusin veel kive tagaotsale, et esiratas õhku tõuseks. Laagrite viga esiratta hüppamine polnud… ega ka kõvera velje (see on valuvelg) ega halvasti peale pandud rehvi ega vigase rehvi ega tasakaalustamata velje ega rehvirõhu, mida proovisin igasugust. Anomaalia. 

Sain niisiis omal nahal testida vanasõnu “häda ajab härja kaevu” ja “mis ei tapa, teeb tugevaks”. Kuigi need kogemused olid tol hetkel närvesöövad ja vaevalised, olid need siiski väga vajalikud. Sain ära proovida ka selle, kuidas on üksi tsiklit kivises jõepõhjas (kuivas küll) püsti upitada. Usaldan end nüüd palju rohkem ja veendusin, et mul polegi kahte ainult vasakut kätt. Igatahes kirjutasin endale välja mitu medalit, ja tsikli talveunne seadmise (õlivahetus, ketipesu, õhufiltri puhastus, jahutusvedeliku vahetus, aku lahti ühendamine) tegin seekord ära ilma kõrvalise füüsilise abita. Jan ja Ahti aitasid küll eemalt nõuga ja Q keeras lahti jahutusvedeliku pudeli korgi. Mootorratas jäi mind Californiasse ootama, et saaksin ühel päeval Põhja-Jäämere äärde sõita – kui Kanada piir lahti tehakse ja lumi Alaskal on jälle ära sulanud.