Kommentaarid (5)

Ladna Laos

Hilisõhtune piiriületus ja öömajaotsing pärast pikka ja kurnavat Taist läbikihutamise päeva said leevendust kohe, kui olime söönud oma esimesed kohalikud toidud. Need olid pööraselt maitsvad ning muutsid vaimustuseks meie senise kõhkleva suhtumise sotsialistlikku riiki, kuhu nüüd keset ööd olime saabunud.

Hommik oli õhtust veelgi targem (st toidud veelgi paremad), inimesed naeratasid lahkelt ja püüdsid meist aru saada, ilm oli soe ja päike paistis, Mekong voolas... ja meil polnud ühtegi plaani. Viimased nädalad enne Laosesse jõudmist olid olnud üpris intensiivsed ja nii ei jõudnud ma suurt midagi ette vaadata ega mõelda, et kuhu edasi. Noh, lõuna poole ikka, aga kas otse või ringiga? 

Myanmari-Tai tuuri viibimine pani meid natuke aega arvutama ja hakkame aru saama, et lubatud jõudmine Austraaliasse aprilli keskel võib muutuda kahtlaseks, sest teele on lisaks olematule ühendusele Malaisia ja Indoneesia vahel ning aeglasele meretranspordile Austraaliasse veeretatud veel üks takistus. Vahepeal on selgunud, et ka meie järgmine sihtkoht Kambodža nõuab oma sõidukiga riiki sisenemiseks luba, mille väljastab nende turismiministeerium vahelduseks täiesti tasuta. Aga et asi ei oleks liiga lihtne ega loogiline, tuleb seda luba minna isiklikult taotlema Kambodža pealinna Phnom Penhi, no ja et oma tsikliga sisenemise luba veel ei ole, siis kas bussiga või hääletades või lennukiga, jättes ratta Laosesse ootama. Loa saab kindlasti ja 3–8 päevaga, aga ole täitsa ja mõtle välja, mis kuupäeval sa siis sisened ja väljud, sest ilma seda teadmata luba ei saa. Ja piiril pead olema täpselt siis, kui ütled end seal olevat. 

Miks me siis üldse Taist ära tulime, võite küsida, seda enam, et meil oli olemas kauaoodatud luba riiki mootorrattaga siseneda. Sealt saaks ju otse ja kiiremini Malaisiasse, kuhu me lõpuks nagunii minema peame, et edasi Indoneesiasse saada. Lisaks loale, mida väljastab Tai maanteeamet litsentseeritud turismibüroo kaudu, tahab see turismibüroo müüa sulle hirmkallist tuuri ja seob need kaks osavalt kokku, nii et luba sa ilma tuuri ostmata ei saa. Enamik rändureid ei taha osta kallist ekskursiooni, mida saab väga edukalt endale ka ise korraldada, ja meie ei ole erandid. Väidetavalt on kogu see lubade asi tehtud selleks, et kontrolli alla saada hiinlased, kes Tais muidu oma autodega agressiivselt ringi kihutavad ja inimesi surnuks sõidavad. Kannatavad aga kõik oma sõidukiga riiki siseneda soovijad. Kusjuures miski ei takista ei hiinlastel ega ka teiste rahvuste esindajatel kohapeal mopeed või auto rentida ja siis ikkagi liikluses hullu panna. Mingit luba pole vaja. Selle korra üle pikemalt mõtisklema jäämine ajab juhtme kiiresti kokku, nii et las ta jääb.

Aga. Kuuldavasti saab Taisse sisse ja seal rahulikult rännata ilma luba ja ekskursiooni ostmata Kambodžast. See ongi minu avantüristlik plaan, mille tõttu Taist esimesel korral ühe päevaga lihtsalt läbi kihutasime. Veel natuke aega tagasi olla Taisse kindlasti saanud ka Laosest, aga nüüd murravad hiinlased sisse siitkaudu ja enamik omal käel tulijaid saadetakse piiripunktidest tagasi. Mõnel üksikul õnnestub hea õnne korral sisse lipsata ja seda jagatakse rändurite foorumites kui suursündmust ning arutatakse siis privaatsõnumites, et mis piiripunkt, mis kell, mis sokivärv ja muud üksikasjad.

Kuna siin Aasias muutuvad reeglid iga tunniga, on ilmselt veel ainult lühikese aja küsimus, millal ka Kambodžast enam Taisse loata ei saa. Kui me end Kambodžasse n-ö kinni sõidame, on ainus variant ikkagi Taist Malaisiasse giidiga minna ja kogu loa saamise kadalipp samuti korra veel läbi teha. Küllap saaks lasta end kuhugi ka laevatada või lennutada, aga seda varianti tahaks kasutada ainult siis, kui maa peaks tõesti otsa saama.

Niisiis võtame suuna Kambodža poole ja meie ümber on jätkuvalt kaunid maastikud, head teed ja vähe autosid, inimesed on ikka lahked, diskreetsed ja lõbusa olemisega ning toit läheb aina paremaks. Prantslaste pärand tähendab minu suureks rõõmuks muuhulgas ka lehttaignast kondiitritoodete sagedat esinemist. Laose karstiline maastik aga tähendab Jani suureks rõõmuks koobaste sagedat esinemist. Püüame jääda mõõdukaks mõlemal rindel, kulgeme mõnusas ja rahulikus rütmis, kuni meil tekib ootamatu mõte minna ikkagi Tai piirile õnne proovima...

Lisa kommentaar

Email again:
Kommentaarid (5)
Lust lugeda. Reisikirjal ja reisikirjal on ikka kõva vahe. Teie omast saab hea fiilingu ja mõistmise, mis võlu pikal rännakul on. Kui põnev võib maailm olla, kui seda avatud meeltega kogeda. Ma kirjutan seda sellepärast, et sattusin lugema ühe teise maailmaränduri blogi. Muidu väga tore mees, Heini Räämet nimeks. Sõitis jalgrattaga ümber maapalli. Link: http://worldtraveler.planet.ee/
Tema rohkem kui aasta kestnud rännakust sain teada järgmist: millal tekkis rehvi mõni torkeauk, kas sadas vihma või puhus tuul, kas lennujaamas oli jalgrattakaste saada, kas telk oli märg või kuiv, kas vinnutatud vorsti oli mõnel maal saada või ei olnud. Ja mitu tundi ta oli sadulas ja palju kilomeetreid sõitnud. Oh jah.... kurat küll...
Kas ta midagi muud peale teeäärsete aedade ka nägi, see ei selgu.
Teie näete ja mina läbi teie silmade samuti. Lahe! Olgu teil vähe muresid ja palju toredaid elamusi. :)
Sverre · 21. veebruar 2018
Umbes 11a tagasi oli Vang Viengis nii, et telekatest tuli videod seriaali "Sõbrad" erinevatest osadest, kas see oli ikka nii?Selle Loopi tegime 2 aastat tagasi sõpradega 125 cm-te rolleritega ära, Konglor oli ka äge, palju äratundmisrõõmu jälle :) Mõnus lugemine ja Teiel sama mõnusat kulgemist! Margus · 21. veebruar 2018
@Sver Aitäh! Tore, et meeldib :)
@Margus Me ei ole eriti usinad baarikülastajad, aga nii palju, kui ringi jalutasime, siis pigem on "Friends" end ammendanud. Eks publik on ka pisut kogenum nüüd ;) Kas Loop oli siis juba asfalteeritud, kui te käisite?
Pärle · 22. veebruar 2018
ma söön oma mütsi ära, kui see kaabuga tegelane paljurahvalise matkagrupi pildilt mul kusagil Tais jalus ei tolgendanud. Anneli · 22. veebruar 2018
Nad on pikemalt Aasias tõesti, meenub,,, Aga rääkisid vaimustunult hoopis sellest, kuidas nad Nepalis matkamas käisid, kui proua jalg veel lubas. Pärle · 23. veebruar 2018