Nad on teel olnud poole vähem aega kui meie, aga sõitnud juba sama palju kilomeetreid ja natuke rohkemgi. Neil on ka kiire, tahavad aastaga ringi peale teha. Viimasel ajal kohtuvat nad sageli mootorratturitega ja nii arvasid nad, et peaksid ka äkki hoopis tsiklid ostma, sest see tundub äge. Aga pärast kolmandat päeva meiega sõitmist ütlesid, et siiski mitte. Nemad saavad autos konditsioneeri sisse-välja lülitada, süüa, ennast keerutada või üldse pikali visata, muusikat kuulata ja juttu ajada, pole vaja riideid vahetada, kui sõidupäev läbi saab, või mingeid asju kaasas tassida, kui auto juurest eemale minna, neil pole ka mingit probleemi, kui sajab või kui on vaja kaua pimedas ja halval teel sõita või ei saa mitu tundi pausi teha jne jne. Jah, muidugi on mugavusel oma võlu, aga leidsin, et isegi kui nad pakuks praegu (pika, palava ja tolmusevõitu sõidupäeva õhtul) vahetust – et nemad reisivad edasi tsiklite ja meie autoga –, poleks ma nõus, sest nii vahetut kontakti ümbritsevaga autost juba ei saa. Ma võtan iga kell selle vihma ja keevitava päikese, lõhnad ja tolmu, hõiked ja uudishimulikud kohalikud, lahtised koerad ja adrenaliini... Kõige mugavam on kodus diivani peal, selleks pole vaja üldse teise maailma otsa tulla. Jäi siis ikkagi nii, et meie edasi tsiklite ja nemad autoga. Ei, me pole veel tüdinud. 

Liiklus Myanmaris on jälle parempoolne ja autosid tõesti vähe ning teistega arvestatakse silmatorkavalt. Suured masinad ja bussid lastakse liikuma siis, kui on läinud pimedaks ja väiksemad enam ei sõida. Väga mõistlik korraldus, kuigi ega me ka pärast loojangut rekasid väga palju ei kohanud, neid lihtsalt ongi siin vähe. Ja eks nii busse kui veoautosid liikus ikka päeval ka. Mõned teed on väga kitsad, ühe auto laiused, aga pigem sõidetakse ise teepeenrale kui teist välja surutakse. See on midagi väga uut, oleme viimastel kuudel juba harjunud oma eksistentsi ja õiguse eest ses liikluses osaleda kõvasti võitlema. Mopedistid põrkavad muidugi igal pool mööda teed nagu molekulid ja siin on nende trajektoor sama ennustamatu ja äkiline kui mujalgi on olnud. Kohtusime üle pika aja valgusfooride ja teemärgistusega. Põhimaanteed on sõidetavad, kuigi teetööd on päris sagedased ja neid teevad enamasti naised-lapsed käsitööna. Prahti on, aga väga-väga vähe, kuid et tegemist on siiski Aasiaga, ei ole elu ka ülearu steriilne. Temperatuurid on päeval juba 30 kraadi lähedal, ööd on õnneks ikka jahedad. 

Myanmar oleks telkimisparadiis, kui me siin omal käel olla tohiks. Ükskõik kuhu pilgu pöörad, näed ägedat telkimiskohta. Meil aga ei lubata telkida, elame hoopis uhketes tuurikorraldaja valitud hotellides, mille poole muidu ei vaataks ka. Giid on küll väga tore, aga tema inglise keelest kahjuks suurt aru ei saa. Pealegi võtsid venelased giidi ja ministeeriumi ametniku, kes meiega kaasas jõlgub, oma autosse, ja ega me niimoodi väga ei tea, mis tee äärde jääb, sest kaks korda giid nüüd ka ei räägi. Küsimustele muidugi vastab, ja neid on sõidu ajal palju, aga seisma jäädes on enamik meelest läinud. Ministeeriumi tšinovniku funktsioon jäi meile kuni lõpuni ebaselgeks. Tohtisime siiski autost eraldi sõita, sest juba esimene päev näitas, et meil on väga erinevad tempod. 

Toit ei ole enam nii vürtsine (muidugi leiab), pigem taipärane. Hotellides on hommikusöögid hinna sees - odavamates külalistemajades, kus meie tavaliselt peatume, pole. Esimest korda üle mitme kuu saime hommikuks krõbedaks praetud peekonit, praetud saia Prantsuse moodi, croissant’e ja muud unustatud head-paremat. Seedimised maksid selle pöörase liialdamise eest kätte mõnepäevase ebamugava streigiga. 

Birmalased on erakordselt diskreetsed. Meil läks mitu päeva aega, enne kui saime aru, miks meil siin nii tore olla on. Aga sellepärast, et keegi ei ela seljas! Kui tee ääres seisma jääd, siis mitte keegi teine ei jää. Ka võid rahulikult minna vett või küpsist ostma, tagasi tulles ei ole rattad kahekümnest uudishimulikust ümbritsetud. Mul ei meenu, et keegi üldse oleks kogu selle kaheksa päeva jooksul tulnud meilt küsima, kust me pärit oleme. Ammugi ei huvitanud kedagi, kui palju rattad maksavad. See oli väga sümpaatne. Siiski oli üks Myanmari tipphetki hoopis ootamatu kohtumine eesti sõpradega. Nagu jõulud, isegi Kalevi kommi sai! 

Tuuri viimasel päeval näidati meile kaheksaks tunniks ka tsivilisatsiooni, kui Tai nurgakesest läbi otse Laose piirile kihutasime. Pean ütlema, et kuigi puhtus, peegelsile asfalt ja toimivad liiklusreeglid olid üle pika aja väga kosutavad, oli meil hea meel, kui järgmisel hommikul Laoses ärkasime. 

Aga Myanmar on kindlasti koht, kuhu pikemaks ajaks ja omal käel tagasi tulla.