Peseme, puhastame, leotame, kraabime, hõõrume, harjame, nühime, tuulutame, kuivatame oma tsikleid ja varustust pea nädal aega järjest. Katkestame ainult vetsus käimiseks, magamiseks ja söömiseks...

Uhh, oli see alles ralli – 11 päevaga neli ja pool saart. Olgu, Bali ja Lombok on väga väikesed, aga siiski, ega me kusagil pikemalt ei peatunud. Ühe päeva võtsin Balil selleks, et Jaava muljed kirja panna, aga muidu sõitsime iga päev. Indoneesiat olla läänest itta 5120 km, meie sõitsime siin pea 6000 km, mis on seni kõige rohkem kilomeetreid ühes riigis. Järgmine on Iraan 5000 km-ga.

Jaava on maailma kõige rahvarohkem saar ja seda on näha ning tunda igal sammul. Koduse Eestiga on kontrast väga suur ja kuigi oleme juba harjumas, et maailmas on nii palju inimesi, siis aeg-ajalt see siiski ehmatab. Eriti liikluses.

Saabusime Indoneesiasse päevase vahega – algul mina, siis Jan –, sest praam, millega me Malaisiast Sumatrale sõitsime ja mis käib üks kord päevas ning on ainult inimeste vedamiseks, üle ühe tsikli korraga peale ei võtnud. Kogu ettevõtmine oli ilmselgelt mitteametlik ja ebaseaduslik, aga sealjuures paljukasutatud, nii et kõik kulges nagu õlitatult. Mootorrattad lükati Malaisias kaldteed pidi laevalaele ja veeretati Indoneesias trappi mööda alla, nagu oleks tsiklimatkajad neil iga päev kai ääres ülesõitu nõutamas.

Me tõesti ei uskunud, et Laosest Taisse omal käel sisenemine ilma maanteeameti loa ja giidita nii lihtsalt läheb. Mõtlesime ju ainult üritada, nagunii saadetakse tagasi. Ja siis sõidame Kambodžasse, et sealt kindla peale õnnestuda. Meil on kas väga palju õnne või on kõik foorumid mingit jama täis. Mõlemad variandid on võimalikud ja võivad esineda ka samaaegselt.