Räägitakse, et Austraalia idarannik on pööraselt ilus ja seal on väga palju teha. Me ei saa seda kinnitada ega ümber lükata, sest... me nagu olime idarannikul ja ei olnud ka. Saime üsna kiiresti aru, et üks kaunis rand läheb seal järgmiseks üle, saaks surfata (kui oskaks), ujuda (kui poleks krokodille ega jahedaid ilmu) või Suurt Vallrahu (Great Reef Barrier) vaatamas käia, kalastada, jahi või kajakiga sõita jne (kui oleks palju raha), aga lamemaaelanikena tundus meile mööda Suurt Veelahkmeahelikku (Great Dividing Range) sõitmine ikkagi huvitavam. Niisiis valisime sisemaa ja hõredama liikluse, kurvilised teed ja kaunid vaated, millega hommikuti kaasnesid härmas mootorrattad ja jäätunud kohvivesi.

Võiks arvata, et sõnad “jäine”, “lõuna” ja “Austraalia” ei käi justkui üldse kokku, aga oleme omal nahal tunda saanud, et käivad ikka küll. Kui kohalikega ühe teemaja õuel arutasime, kuhu me järgmiseks läheme, karjatasid kõik kohkunult: “Aga seal on ju kuus miinuskraadi!” Noh, nii hull polnud, -3°C nägin kõige madalamat temperatuuri, aga ühel eriti külmal hommikul ei paindunud näpud tsiklivõtit keerama, et termomeetrit vaadata. Austraalia keskosa kõrbest läbi sõites olid rattad igatahes härmas igal hommikul.