Suur Veelahkmeahelik lahutab ookeani sisemaa tasandikest ja kulgeb kogu idaranniku ulatuses, nii et saime mägiteedel mõnuleda just nii palju, kui oma teel lõunasse tahtsime. Lisaks on sel poolkeral lõuna poole palju toredam liikuda, sest päike on siis kogu aeg tagant ja teeb maailma ilusaks värviliseks. Viimased päevad Sydneyst Melbourne’i sõitsime siiski ookeani ääres, sest aheliku selles osas on praegu lumi maas ja inimesed käivad seal suusatamas, mitte ei sõida mootorratastega. 

Üksildased sõidupäevad vaheldusid toredate kohtumistega linnades, kus heade inimeste juures öömajale saime. Innisfailis peatusime Jani sõprade Kersti ja Mihkli kodus, kes andsid meile proovida känguruliha ja näitasid, kuidas käib töö ühes suures banaanifarmis. Sydneys võttis meid oma tiiva alla minu malevakaaslane Allan, kes seal Eesti kirikul hinge sees hoiab, ja Melbourne’is saime rattaid uueks merereisiks ette valmistada ja oma asju ümber pakkida maailmaränduri Iani lahkes majas. 

Paar nädalat tagasi sai täis aasta meie matka algusest. Statistiliselt olime selleks päevaks sõitnud 52 000 km ja rännanud kolmes maailmajaos kokku 21 riigis. Mootorrataste tervislik seisund on praegu hea. Jani rattal oleme aasta jooksul vahetanud välja tagaamordi, kahel korral remontinud generaatorit ning kuuel korral lappinud rehve. Minu rattal saime vahetada generaatorit ühel korral, muid muresid pole olnud. Õli oleme vahetanud viis korda ja uusi rehve on alla saanud kolm: Jani rattal mõlemad ja minu rattal tagumine. Esirehv on praeguseks sõitnud 55 000 km ja nüüd on aeg see välja vahetada küll. 

Ise oleme samuti terved, paar külmetust ja kõhulahtisust oleme mõlemad kogu aja jooksul pidanud üle elama, ei muud. Ja läbisaamine on ka hea, kui te juba huvi tunnete. On paika loksunud, kellel mis paremini välja tuleb, nii et suuremat seletamist ei ole. Muidugi on olnud emotsionaalselt raskeid või füüsiliselt väsitavaid päevi, aga ägedat on nii palju rohkem, et koju me veel ei taha. 

Edasi peaks saama nii, et tsiklid lähevad siit Melbourne’ist 7. augustil konteineris merele ja jõuavad 1. septembril Tšiilisse. Või noh, umbes siis, nagu me meretranspordi kohta juba teame. Meie ise lendame aga Uus-Meremaale ja teeme seal rännates paar nädalat aega parajaks. Sõber Ash, kellega kogu aja kontakti oleme hoidnud, on juba mõned kuud oma kodumaal Uus-Meremaal ning kutsus meid külla, et saaksime koos ringi vaadata, sest ta pole 17 aastat kodus käinud. Nüüd aga kukub välja nii, et ta lendab juba enne meie saabumist tagasi Euroopasse, sest seal on purjetamise hooaeg ja tema on elukutselt tüürimees. Ta jätab meile kasutada oma auto, aga teda ennast näeme me uuesti mõni teine kord ja kusagil mujal. 

Uus-Meremaale tsiklite viimise otsustasime vahele jätta, sest see oli üle mõistuse kallis, lisaks oleksime selleks mõneks nädalaks pidanud ostma ka uued aastased Carnet’d. Ash oleks nagunii tahtnud matkata autoga ja noh, ausalt öeldes on siinkandis ikka külm ka, et sedasi kuude kaupa õues elada. Ega meil Tšiilis ka ju soojemaks ei lähe. 

Enne kui tsiklid Tšiilisse jõuavad, peame meie seal kohal olema paberiasju ajamas, ja et meile sobival ajal olid lennukipiletid liiga kallid, lendame Santiagosse natuke varem, 22. augustil. Jääbki aega uut plaani teha ja uue mandriga kohaneda. Kui siiani oli minu jaoks palju tuttavat ning enamikus riikides olin enne käinud, siis Lõuna-Ameerika on ka minu jaoks uus. Ja tunne on, et tõeline seiklus alles algab! 

Võtame edaspidi natuke rahulikumalt, sest tohime pea kõikides Lõuna-Ameerika riikides 90 päeva viisavabalt olla ja aastase kehtivusega Carnet’sid meil väidetavalt tarvis pole. Keegi seal ei oota ka, nii et ajasurve on maas ja vaatame, kuidas ilma selleta toime tuleme. Meie igatahes oleme väga põnevil!