Kaks ja pool nädalat Perthis möödus kiiresti. Liiga kiiresti. Kodused olud, pehme diivan, piiramatu internet, Netflix... Sellega oleks võinud äragi harjuda, aga tee kutsus. Aasta meie reisi algusest hakkab täis saama, sellega seoses aeguvad igasugused asjad – kodulehekülg, domeen, Carnet’d –, mille pikendamisega pidin tegelema, aga lõpuks said asjad korda ja polnud enam vabandusi paigale jäämiseks. Plaanisime algul ehk natuke töödki teha, aga asjaolud ei olnud meie poolt, nii pakkisime end uuesti kokku ja asusime teele.

Austraalia on ikka üks pööraselt suur saar. Oleme praeguseks siin sõitnud juba 13 000 km ja me pole veel lõpetanud. Üks kohalik ütles meile, et Austraalias on väga hea elada, aga vaatamisväärsuste poolest ei ole nii tore – maa on nii suur, et ühe asja juurest teise juurde on mitme päeva tee. Nii tõesti on, mõnikord tuleb sõita tuhatkond kilomeetrit, ilma et midagigi vaadata oleks. 

Mootorrattureid oleme kohanud nii meretaguseid, Euroopast kui ka siinseid. Üks seltskond näiteks tegeles saavutusspordiga ja tegi 30 päevaga Austraaliale ringi peale, kokku 15 000 km. Ainult maanteed, ei ühtegi peatust kusagil ägedas kohas. Kui ma vahel mõtlen, et liigume liiga kiiresti, siis tuletan seda endale meelde. 

Aga ka meie sõiduotsad on saanud uue mõõtme. Muidu tegime ikka iga tunni-pooleteise järel peatuse, aga siin võtame tühjal teel teinekord 100 km/h sisse ja laseme rutška 2 tundi ja 200 km hiljem lahti. Jah, samal ajal, kui kodus on valged ööd, on meil maksimaalselt 10 tundi päevavalgust ja tuleb liikvel olla, et üldse kuhugi jõuda. 

Liiklus on jätkuvalt väga hõre. Ühel kõrvalteel olime kord 20 tundi ainult kahekesi, enne kui esimest autot nägime. Seda üllatavam on, kuidas seda tühjust reguleeritakse. Näiteks tunnikiiruse vähendamine 110-lt 100-le käib nelja liiklusmärgiga: kõigepealt öeldakse, et 2 km pärast tuleb 100 km/h, siis järgmine ütleb, et 1 km pärast, siis öeldakse, et võta nüüd kiirus maha ja siis lõpuks tuleb uus kiiruspiirang kah. Ja kui teel peaks olema mõni remondis lõik või muu takistus, siis siltide põhjal tundub, nagu läheneksid vähemalt maailmalõpule. 

Sildid ja ähvardused näivad mõjuvat ning inimesed on seaduskuulekad. Sattusime Alice Springsi, mis asub jälle Põhjaterritooriumil, sellel ühel päeval aastas, kui seal müüdi ilutulestikku – sest oli Darwini-päev või midagi sellist. Ja kõige pöörasem ning mässumeelsem asi, mida oleme kuulnud kedagi tegevat, oli Alice Springsist ilutulestiku kaasaostmine, et see viia Victoria osariiki, kus ilutulestik on keelatud. 

Oleme telkinud kõik ööd, mis me pole olnud kellegi juures kodus. Üritame peatuda tasuta aladel või lihtsalt teelt pool kilomeetrit maha sõita, aga vahel lähme siiski kämpingusse, et pesta ja arvutit laadida. Neis jääme tihtipeale magamata, sest ikka satub seal laagerdama mõni paar, kes hommikuni napsi võtma ja valjuhäälselt suhteid klaarima hakkab. Ja kui mitte seda, siis hiljemalt hommikul on kellelgi kõva tüli majas, kui autot karavani külge tagurdama hakatakse. Sellega saab teinekord kõvasti kino ja piletit ei peagi ostma! 

Aga muidu on inimesed ikka toredad. Saame palju rääkida, kust kuhu ja kui kaua ja mismoodi. Ikka veel üllatume, kui keegi meie heaks midagi teeb. Parkisime kord rattad ühe kose juurde ja läksime seda vaatama ning kui tagasi tulime, teatas meie kõrval parkiv vanapaar, et oodaku me hetke, kohe saab meie kohv valmis. Jäin teda nii lolli näoga vaatama, et ta küsis, kas ma saan aru, mida ta räägib, kuigi olime ennist juba pikalt vestelnud. 

Kummalisel kombel pole ma Austraalias näinud naisi mootorrattaga sõitmas. Inimesed on siin oma hämmastuse näitamisega tagasihoidlikud, aga kui Jan kellelegi meie teekonnast räägib, on minu käest vahel ikka küsitud, kas mina olen ka kogu selle tee ise oma mootorrattaga sõitnud. Või on mind hommikul telgi kõrval nähes imestatud, kuidas meie väikeses telgis neli inimest magada saab... Sest kui telgi kõrval seisab kaks ratast, väljas on üks naine, siis tähendab, et telgis peab olema vähemalt kaks meest veel, no ja eeldatavasti veel üks naine ka. Selline matemaatika. 

Valdavalt rändavad muidugi eakamad inimesed, noori oleme kohanud väga harva ja enamasti on nad siis turistid. Aga paljudele Austraalia pensionäridele ongi selline ringikulgemine elustiil. Oleme kohanud paari, kes müüs oma maja ja asjad ära, pakkis vajaliku kraami karavani ja on juba aastaid rahapaigutusest saadava tulu eest teel. 

Küllap eakama publiku tõttu, aga vaatamisväärsuste juurde viivate radade raskusastmed on küll hirmsasti üle pingutatud. Meie jaoks tavaline jalutuskäik – natuke üles-alla ja ehk ka pisut kive – on siin juba 4. raskusastme matk ja sobilik ainult eriti heas vormis olevatele inimestele. Üldiselt saab Austraalias meeldivalt paljusid kohti vaadata tasuta või väikese tasu eest, ka ei tehta vahet, kas tegemist on turisti või kohalikuga. Aga kui juba raha küsima hakatakse, siis ikka nii, et võtab oimetuks. 

Flooraga on asjalood talviti kehvasti – kõik on üsna hall ja trööstitu. Faunaga on lood natuke paremad – oleme näinud nii palju känguruid, vahelduseks ka elusaid, et jätkub hulgaks ajaks. Neid on meil üle tee põrganud ja tee ääres vahtinud ja eemal karelnud kohe karjade kaupa. Emudega sama lugu, igasuguste muude värviliste sulelistega ka. Väikesed rohelised papagoid ja suured valged kakaduud on nagu meie varblased ja tuvid. Kulle ja kotkaid lendab vaata et vastu kiivrit. Mõni on nii suur, et kui ta tee ääres loomakorjuse peal istub, paistab eemalt, nagu kükitaks seal inimene. Harvaesinevamatest loomadest oleme kohanud kahemeetrist varaani ja viit kaamelit – tõsi, viimased olid kodustatud ja koos oma peremeestega teel idarannikult läänerannikule. Ja lõpuks nägime ära ka vaalad. Ja harikrokodillid. 

Selle mõne nädala parimad palad olid Edela-Austraalia erivärvilise eukalüpti (karri) metsad, Lõuna-Austraalia lagedad platood, Flindersi mäed, Oodnadatta kõrbetee, Uluru ja Kata-Tjuta punased monoliidid, Tablelands ja esimesed idaranniku vaatamisväärsused – troopilised Cape Tribulation ja Daintree.