Võiks arvata, et sõnad “jäine”, “lõuna” ja “Austraalia” ei käi justkui üldse kokku, aga oleme omal nahal tunda saanud, et käivad ikka küll. Kui kohalikega ühe teemaja õuel arutasime, kuhu me järgmiseks läheme, karjatasid kõik kohkunult: “Aga seal on ju kuus miinuskraadi!” Noh, nii hull polnud, -3°C nägin kõige madalamat temperatuuri, aga ühel eriti külmal hommikul ei paindunud näpud tsiklivõtit keerama, et termomeetrit vaadata. Austraalia keskosa kõrbest läbi sõites olid rattad igatahes härmas igal hommikul.

“Kas sa näed, kes siin on!” kuulsime selja tagant tuttavahäälset hüüatust Fitzroy Crossingu ainsas tanklas, kuhu õhtupimeduses pärast Gibb River Roadilt lahkumist sõitsime, et Jani ema-isaga kokku saada. Õigupoolest pidime kohtuma kämpingus, aga me rattad liikusid juba aurude peal ja tahtsime kõigepealt bensiini võtta. Tanklas oli ka üks Britzi matkabuss, mis osutuski Marika ja Kalle järgmiste päevade koduks. Mina ei jõudnud tervitamiseks mootorratta pealt mahagi ronida ja sain kõik kallistused kätte, üks jalg veel üle tsikli ja kiiver peas. Lõpuks pidime ka teistele inimestele sinna tanklasse ruumi tegema ja oma jällenägemisvadinat mujal jätkama.

Olime sellest 660 km pikkusest otseteest Derby ja Kununurra-Wyndhami ristmiku vahel kuulnud räägitavat kui eriti ekstreemsest rajast, kus on väga treppis kruusa- ja pinnasteed. Lisaks tuleb läbi sõita jõgedest, kus luusivad ringi kurjad krokodillid, kes söövad kõike, mis liigub, suurusest olenemata. Vaatasin teeleasumise eel Gibb River Roadi suurimast jõeületusest mõned hirmutavad videod ja otsustasin, et ... ei lähe ikka, liiga õudne. Või see, läheme. Vist. Eijaa, ikka läheme! Mhmh, kindlasti lähme!