See on hoopis teistsugune kui Tšiilis – kuivem, soojem, lagedam... Tšiili Patagoonias on Andid, fjordid, liustikud, mägijõed- ja järved, Argentiina poolel on kõrb. Ja kivid. Ja siis veel kõrbe ja kive. Ja see on kõik. Ei ühtegi puud, mõned porised jõed ehk... Asjata ei öelnud meile eranditult kõik motomatkajad, et Ruta 3 Argentiinas, mis kulgeb Ushuaiast Buenos Airesesse Atlandi ookeani ääres ja lähedal, on kõige igavam tee üldse.

Siin me nüüd oleme, ühes neist paljudest – Lõuna-Ameerika mandri kõige lõunapoolsema tee kõige lõunapoolsemas otsas. Siin ei ole silti, mille juures pilti teha ega linti, millest läbi sõita, orkestrist, šampanjast ja ilutulestikust rääkimata. Oleme vaid meie, me kaks tsiklit ja telk ning kaunis Tulemaa loodus tundra ja Andide viimaste mäestikega. Ja üks mereväebaas ja üks rantšo, kus küll ühtegi inimest liikumas näha pole. Atlandi ookean, mille ääres jälle oleme, lõhnab tuttavalt-kirbelt adru järele.

Lõunatee ehk Carretera Austral või ka Ruta 7 on 1274 km pikkune tee Tšiili lõunaosas. See algab Puerto Monttis, kus meie seiklus viimane kord Jani ülespaistetanud jala tõttu pooleli jäi, ja lõpeb Villa O’Higginsis, kust edasi teed enam ei lähe. Veelgi lõunapoolsemasse Tšiilisse, Torres del Paine loodusparki, tuleb minna üldse Argentiina kaudu.