Saabusime Indoneesiasse päevase vahega – algul mina, siis Jan –, sest praam, millega me Malaisiast Sumatrale sõitsime ja mis käib üks kord päevas ning on ainult inimeste vedamiseks, üle ühe tsikli korraga peale ei võtnud. Kogu ettevõtmine oli ilmselgelt mitteametlik ja ebaseaduslik, aga sealjuures paljukasutatud, nii et kõik kulges nagu õlitatult. Mootorrattad lükati Malaisias kaldteed pidi laevalaele ja veeretati Indoneesias trappi mööda alla, nagu oleks tsiklimatkajad neil iga päev kai ääres ülesõitu nõutamas.

Viis päeva relvastatud eskordi saatel sõitmist, enamik neist vanad aeglased tossavad diiselautod. Kümned kontrollpunktid, kus me passide andmed (lisaks ka isanimed ja tsiklite numbrid) püüdlikult kaustikutesse kirjutatakse. Isanimed loeme ette tähthaaval ja mitu korda. Läheb aega, sest meid on viis: itaallased Lisa ja Ema, sakslane Basti bambusest jalgrattaga (tema reisib eskordiautos) ja meie. Kokku saadab meid selle aja jooksul umbes 50 erinevat autot, mõne eskordilõigu pikkus on vaid 3 km. Kuni 10-tunnised sõidupäevad puhkepausideta. Söömata. Vett on nii palju, kui kaasa taipasid võtta, juurde osta ei saa. Kõrb, 38 kraadi. Kuum mootor. Tolm, ving, higi. Magame politseijaoskondades, mitmekesi ühte umbsesse ruumi surutud. Pesta pole kusagil.