Viimased nädalad on olnud üsna huvitavad. Oleme päevade kaupa talunud põrgulikku kuumust, nii et mul saabaste sees küünelakk sokkide külge sulab; oleme sattunud karnevalile, kus jooksevad ringi saatanad; oleme sõitnud nii kõrgel mägedes, et hingata on raske; oleme uudistanud ringi elutus kõrbes ning oleme esimest korda oma reisi jooksul vajanud politsei abi.

Kõigepealt aitäh küsijatele, kes meie mitme nädala pikkust Buenos Aireses viibimist imelikuks pidasid ja muretsema hakkasid. Aasta ja viis kuud on kodust eemal olemiseks pikk aeg, isegi kui ise tahad ja meeldib ka. Sestap tegime jõuludeks üllatusvisiidi kodumaile ja kui olime kõik emad nutma saanud ja end heast ning paremast mitu kilo priskemaks muginud, naasime oma rataste juurde, mis meid sõiduvalmina Buenos Airesesse ootama jäid.

See on hoopis teistsugune kui Tšiilis – kuivem, soojem, lagedam... Tšiili Patagoonias on Andid, fjordid, liustikud, mägijõed- ja järved, Argentiina poolel on kõrb. Ja kivid. Ja siis veel kõrbe ja kive. Ja see on kõik. Ei ühtegi puud, mõned porised jõed ehk... Asjata ei öelnud meile eranditult kõik motomatkajad, et Ruta 3 Argentiinas, mis kulgeb Ushuaiast Buenos Airesesse Atlandi ookeani ääres ja lähedal, on kõige igavam tee üldse.

Siin me nüüd oleme, ühes neist paljudest – Lõuna-Ameerika mandri kõige lõunapoolsema tee kõige lõunapoolsemas otsas. Siin ei ole silti, mille juures pilti teha ega linti, millest läbi sõita, orkestrist, šampanjast ja ilutulestikust rääkimata. Oleme vaid meie, me kaks tsiklit ja telk ning kaunis Tulemaa loodus tundra ja Andide viimaste mäestikega. Ja üks mereväebaas ja üks rantšo, kus küll ühtegi inimest liikumas näha pole. Atlandi ookean, mille ääres jälle oleme, lõhnab tuttavalt-kirbelt adru järele.