Enne veel, kui Argentiina tolmu neljandat korda ratastelt pühkisime, õnnestus meil juhuslikult sattuda karnevalile. Meie teada pidid need algama veebruaris ja kestma märtsiski, aga Gualeguaychús 'kogu maa karneval' (Carnaval del País) juba käis. Muidugi läksime seda vaatama, kuigi meie vastupidavus neli tundi kestvale samale laulule jättis soovida. Imestasime hämmastavate elukate üle, keda karnevalil osalejad oma kostüümidega kehastasid, ja imetlesime päevitunud, vormis kehasid. Lisaks neile olid rongkäigus umbes 10-meetrised ulmelised konstruktsioonid, mida tihtipeale lükkas edasi muust pildist välja langev T-särgis jorss traktoriga. 

Kui lõpuks Uruguaysse sisenesime – piiriületused on siin mandril jätkuvalt jamavabad –, oleks nagu jõudnud Eesti suvesse: temperatuur 25 kraadi, loodus erinevalt Argentiina lagedatest pampadest koduselt lopsakas ja roheline ning maastikuvormid pehmed ja voogavad. Ainult kõvasti niiskem oli see olemine, sest hiljuti olla natuke vihma sadanud ja kõik selle kandi jõed olid tublisti üle kallaste. 

Uruguay rahvas ei ole väidetavalt nii kuumavereline kui nende naabrid Argentiinas ja Brasiilias, ka olla see Lõuna-Ameerika mandri kõige turvalisem ja korruptsiooni-vabam maa. Kanepi tarvitamine on siin legaalne (klausliga, et välismaalased ei tohi osta) ja samasoolised paarid võivad abielluda. Tänavapildis ei torka üks ega teine kuidagi silma, kuigi mõnest kanepipilvest ikka läbi sõitsime. Bensiin (ja üldse kõik) on siin kogu mandri kõige kallim ja maksab 1,5 eurot liiter. 

Esimest korda kogu matka paarisaja telgitud öö jooksul ajas politsei meid une pealt üles, et öelda “no camping”. Muidugi tegin ma, et ei saa sõnakestki aru ühestki keelest. Asi päädis näpuviibutuse ja kellale koputamisega, et kaheksaks olgu õhk puhas. Saime siis hommikul testida, kui kiiresti telk kokku läheb, kui peab sellega kohe tõustes, aga mitte veel ärganuna tegelema. Võttis 25 minutit. Seepeale uimerdasime kompensatsiooniks veel paar tundi, enne kui päriselt minema saime, aga keegi meid rohkem ei tülitanud. Natuke kõhe oli korraks küll, kui telgile valgus peale lasti, seda raputati ja “poliis” öeldi – see ju vana trikk, kuidas pahaaimamatud matkajad telgist n-ö välja suitsetada, et nad siis paljaks teha. 

Eestist territooriumilt pea neli korda suuremas Uruguays ei ole just ülearu palju vaatamisväärsusi, aga selle eest paikneb rahvastik veelgi hõredamalt kui Eestis, ja meile sobis üksildastel teedel uitamine hästi. Püsisime rannikul, et oleks jahedam. No ja paari UNESCO objekti ikka külastasime ka – Fray Bentose 1865–1979 tegutsenud konservitehast ja Colonia del Sacramento vanalinna. Viimane oli küll koloniaalselt romantiline, aga ikkagi 17. sajandist, nii et kui meie jaoks on romantilisuse mõõdupuu kodune keskaegne vanalinn, siis... oleme juba rikutud. Tühjaks jäänud konservitehas meid ka eriti ei kõnetanud, küll aga näitas vaoshoitud entusiasmi üles tehases kohatud inglane Ian, kes on Fray Bentose konserve söönud, sest tehasel olid briti omanikud ja sinna seda toodangut põhiliselt viidigi. Tõsi, need konservid olid olnud erakordselt halvad. 

Motokommuuni toetus Uruguays jätkus ja isegi kasvas. Ühed sõbralikud ratturid juhatasid järgmisteni, ja nii sattusime Uruguay pealinna Montevideo külje all peatuma L.A.M.A. (Asociación Latinoamericana de Motociclistas) presidendi juures. Mario tegi kogu oma perega kõik võimaliku, et me end seal hästi tunneksime. Saime näha Las Piedrase linna, kus nemad elasid, aga meile tehti tuur ka Montevideos, anti süüa kohalikke toite ning üsna juhuslikult nägime ka, kuidas valmistub selle tänava rahvas karnevaliks. 

Nüüd oleme juba paar päeva Brasiilias, piirist küll mitte väga kaugel, sest üle 30-kraadine kuumus on meid oimetuks löönud. Saame aru, mida te suvel taluma pidite. Kui jaksame, kõnnime väikese Hermenegildo küla liivast tänavaid pidi mereni, või kui ei jaksa, siis nurgapealse poeni, kust saab jäätist osta. Lisaks traktorijälgedele näeb suviselt loidudel tänavatel üksikute hobuste ja paljasjalgsete inimeste jälgi, õhk ei liigu ja majade verandadel ripuvad tühjad võrkkiiged. Elu algab siin ehk kaheksa-üheksa paiku õhtul, kui lõkked tehakse üles ja hakatakse liha grillima.

PS. Meil on palve – kui keegi teab kedagi, kes on tulemas Paraguaisse, Boliiviasse, Peruusse või Ecuadori ja saaks kaasa võtta ühe pangakaardi, mis meie kodus olles postiga õigeks ajaks kohale ei jõudnud, oleme abi eest tänulikud! Me ei pea isegi samal ajas samas kohas viibima – ma usun, et selle saab jätta mõnda hotelli ootele või kellegi kätte, küll me sellele siis järele läheme.

PPS. Margusele: lugesin üle, Brasiilia on meie teel 25. riik.