Valisime siiski selle, sest Ruta 40-l, mis on Lääne-Argentiinas Andide lähedal, olime selles osas juba sõitnud ja kui just muud võimalust pole, siis kaks korda me sama teed ei taha sõita. Vaatamata üldisele arvamusele, et tegemist on mõttetu teega, oli sel üsna tihe motoliiklus. Kohtasime palju brasiillasi, kelle jaoks on see otsetee Ushuaiale, aga ka kohalikke rändureid, kes Ruta 3, Ruta 40 ja Carretera Australi kombineerides saavad ümber Patagoonia sõita. 

Siin, Lõuna-Ameerika idakaldal, on oluliselt soojem, nii saime ka meie lõpuks paksud tsikliriided ja sulejoped ära kohvripõhja pakkida. Esimesel päeval, kui oli 20 kraadi sooja ja me end juba peaaegu paljaks koorisime, kohtusime brasiillastest matkajatega Amazonase kandist, kel olid seljas kõik riided, mis neil kaasas olid. Sest nende jaoks oli talumatult külm! Ütlesid, et neil kodustes vihmametsades on keskmiselt 37 kraadi. Kui tulid 35-kraadised päevad, tahtsime juba minestada, sest meie kehad olid 6-kuulisest 10-kraadisest talvest kuuma suvesse sattumisest lihtsalt šokis. Aga tasapisi harjume jälle. 

Esimest korda meie matka jooksul tajume tugevat motokommuuni toetust. Kõik, v.a muidugi Harley Davidsonidega sõitjad, kes on teistest paremad igal maal, viskavad käppa, lasevad signaali või vilgutavad tulesid. Alati, kui tee ääres seisame, peatutakse ja uuritakse, kas vajame abi. Kui otsisime Buenos Airesesse tsiklitele turvalist kohta ja seda nii muuseas ühelt samas bensiinijaamas puude vilus puhkavalt tüübilt küsisime, tegeles viie minuti pärast meie probleemi lahendamise ja teekonna planeerimisega terve parklatäis inimesi. 

Buenos Aireses kulutasime paar päeva õli ja rehvide leidmisele. Õlivahetusvälp venis jälle 12 000 km pikkuseks ja minu tagaratas sõitis viimased 500 km Buenos Aireseni kangaväel. Palju kivist kruusa tegi oma töö, rehvi servad suisa narmendasid lõpuks. Sõitsime siis suures linnas Jani rattaga ühest poest teise, küsisime oma mõõtu ja siselohvita varianti, aga igalt poolt saadeti meid tühjade kätega ära. Ja iga kord tuli poe ees mõni meie vestlust kuulnud tsiklist meie juurde ja püüdis aidata, soovitas uut poodi või uuris sõpradelt, kust võiks saada. 

Vahepeal streikis ka Jani ratta tagapidur, pedaal oli n-ö tühi. Õhk oli kusagil süsteemis sees, aga ainus, millele ta kontrollimiseks ligi ei saanud, oli lahtivõetamatu originaalpiduripump. Argentiinlased on aga väga leidlikud avanematute asjade lahtimuukimisel, nii et hiinlasest asenduspumba asemel sai ikkagi uued tihendid originaal. Pidur hakkas seepeale nii hästi tööle, et Jan väitis selle olevat parem kui kunagi varem. Nojah, siin napib majanduslanguse tõttu inimestel raha ja sestap parandatakse kõike, mida saab. Kui parasjagu viitsitakse muidugi. On ka üldteada, et ega üks õige argentiinlane eriti tööd ei taha teha. Aga võlgu ostetakse usinalt, kõike! Toidupoe kassapidaja on olnud üllatunud, kui soovin nii umbes 10-eurose arve tasuda korraga, mitte kolme kuu jooksul. 

Mu sõnavara on selle ajaga kõvasti arenenud, nii et praegu Buenos Aireses ühe argentiinlasest ränduri juures peatudes suhtlen temaga ainult hispaania keeles, sest inglise keelt ta ei oska. Mul on väga lihtne teda mõista, sest ta on kunagine kloun ja näitleb juurde, kui ma sõnadest aru ei saa. Aga jah, ma tean rehvi kohta nüüdseks ehk nelja sõna ja oskan küsida siselohvita rehvi ning kui Jan ühes sõbralikus garaažis oma tagapidurit remontis, siis vahendasin nende juttu ka. Ladus see muidugi polnud, aga asjad aetud saime. Kui aga toidupoodi sisenen ja mune küsin, öeldakse mulle, et räägin head hispaania keelt. Kahesõnaline “hay huevos?” ei ole muidugi eriti keeruline, ja nagu Jan nentis, on seda palju harjutatud ka. 

Mida lähemale Buenos Airesele, seda tihedam, kiirem ja agressiivsem on liiklus. Kui foorituledest peetakse üldiselt kinni, siis ringristmikud on me jaoks müstika siiani. Seadus on selline nagu meilgi – ringil olijal on eesõigus, aga praktikas on õigus suuremal masinal. Vahel on seadus jõus ja vahel mitte, nii et iga ring tuleb lahendada käigupealt. Sama on reguleerimata ristmikega – paremalt tulijal peaks olema eesõigus, aga tegelikult on sellel, kes sekundimurdosa varem ristmikule jõudis. Et murdosa interpreteerimine on sellises olukorras üsna subjektiivne, hoiame üldiselt hobuseid. 

Inimesed on siin maailmaosas minu arust kõige toredamad, keda üldse kohanud oleme. Nad on viisakad ja annavad piisavalt ruumi, aga on ka väga uudishimulikud ja sõbralikud ning rändurite suhtes ollakse siin kuidagi eriti lahked. On kaks asja, mis käivad Argentiina igapäevaelu juurde: matetee ja asado või parilla – kuulus lihagrillimine. Matet juuakse päev läbi – üksi, perega, sõpradega, tööl, autoroolis, rannas, kodus... Kõikides bensiinijaamades on kuuma vee aparaadid, et inimesed saaksid sealt endale järgmise termosetäie vett varuda, sest mate on teepuru, mis pannakse spetsiaalsesse matetassi ning valatakse vesi peale ning juuakse metallist kõrrega, mille ühes otsas on filter, et matepuru suhu ei satuks. 

No ja parilla... Võimas! Oleme sattunud kahele koosviibimisele, kus küpsetatakse liha – ja see on omaette teadus. Mis liha, kuidas, mis temperatuuril, kas lõkkel või sütel... Lammas lüüakse näiteks risti ja küpsetatakse lõkke kohal umbes kolm tundi, vorste, ribisid ja muid tükke grillitakse süte kohal restil. Lihameister on kõva mees! Argentiinlased ei armasta vürtsikat toitu ja liha maitsestatakse ainult natukese soola ja ehk ka küüslauguga. Kõige ägedam on n-ö kodune parilla, kui saad liha valmimist lõkke kõrval oodata ja juttu ajada, aga parilla-restorane on ka kõik kohad täis ning liha grillitakse möödasõitjatele lausa suurte maanteede ääres. Oleme mõnes sellises rekajuhtide kohas peatunud ja söönud ning pettumust pole see kunagi valmistanud, pigem on iga kord olnud väärt elamus. Portsud on helded, nii et saia, mida ka siin alati juurde pakutakse, võib rahulikult puutumata jätta.