Maailma kõige lõunapoolsem linn Ushuaia asub siit linnulennult ligi 20 km põhja pool. See on täitsa korraliku linna nägu ja tegu asustus, kust leiab nii kaubamaju kui restorane ja hea otsimise korral isegi Aasia toidukoha. Lisaks saab siit sõita Antarktikale, viimase hetke tuure müüvaid agentuure on terve peatänav täis. Kohtusime Chiloé saarel ameeriklaste Ricki ja Nancyga, kes just tsiklil Ushuaiale kihutasid, et oma ette ostetud (9000 dollarit nägu, NÄGU!) Antarktika kruiisile jõuda. Kohapeal on hinnad 5000–6000 dollarit nägu klassikalise 10-päevase reisi eest, millest Antarktika lähedal ollakse neli päeva. Kaalusime... ja jätsime kõrvale, sest selle raha eest saaksime näha ilmselt mõnevõrra rohkem kui väga palju jääd ja lund. Kuigi kiusatus oli suur. 

Nüüdseks oleme Argentiinasse sisenenud juba kaks korda, aga esimene kord, kui Chile Chicost tulime, jäid kohe silma tänavatel jõlkuvad lärmakad noortekambad ja mustaks toonitud klaasidega autod, millest kostus valju muusikat. Täitsa teistsugune kui vaoshoitud Tšiili! Aga seda nägime ainult esimeses linnas, edasi on kõik olnud sama rahulik kui naabritegi juures. Argentiina hinnad (toidu, majutuse eest) on madalamad, aga siin on ka majanduslangus ja raske aeg. Bensiiniliiter maksab Argentiinas u 75 senti/liiter, Tšiilis poolteist kuni kaks korda rohkem. Ja tõesti, iga kord sisenedes saame ilma pikema jututa uue 90-päevase riigis viibimise loa. 

Magame ikka vaheldumisi paar päeva telgis ja siis jälle toas, sest päevane temperatuur on jätkuvalt 10 kraadi ümber. Ühe päeva jooksul näeb tavaliselt neli aastaaega ära küll. Kuigi on ka vaiksemaid päevi, on tuul üsna vali, siiski mitte nii hull, kui ma kartsin. Vahel lükkab tõesti vastassuunavööndisse, aga liiklus on siin Patagoonias õnneks hõre. Seda kogesime Mariga juba oma ümber Eesti jalgrattamatkal, et keera kuhu tahad, tuul on ikka vastu. Siin on sama, ainult et tuul on paremalt küljelt. Need üksikud kilomeetrid, kui tuul on olnud tagant, sõidad täielikus vaikuses, sest tuulekiirus on sõidukiirusega enam-vähem sama. Päris äge tunne. Aga enamasti pressime külgtuules, rattad viltu all ja lörtsisegune vihm risti üle visiiri tuhisemas, 3-kraadise temperatuuriga, mis tuulekülmana tundub vähemalt miinus 100na. See ei ole enam nii äge tunne. Ja päris loomuvastane on näha ees sõitvat Jani minemas vasakusse kurvi, ise tuule vastu paremale poole kaldus. 

Ma ei tea, mismoodi on see võimalik, aga ma tundsin, et tuul puhus mulle isegi kõrva – jaa, läbi kiivri! Ja kuidagi pääses ta ka seljakaitsme alla, kuigi ma olin end nii tihedalt riidesse pakkinud, kui vähegi võimalik. Iga päev ei ole muidugi nii hull, kuigi me igatseme küll juba hommikuid, kui ei pea telgist välja minnes karupükse jalga ja sulejopet selga panema ning mütsi lõua alt kinni siduma, vaid võid lihtsalt plätud varba otsa lükata ja toimetustele asuda. 

Argentiinas oleme teist korda sellepärast, et vahepeal sai Tšiilis tee otsa ning edasi lõuna poole sai ainult Argentiina legendaarset Ruta 40 pidi. See viis meid Tšiili matkamekasse Torres del Paine loodusparki, kus lootsime ka ühe 4-5-päevase matka teha, aga internetist loetud info, et pead sel rajal endale ka telkimiskoha (katusealusest rääkimata) broneerima nii umbes pool aastat ette, vastas tõele. Lisaks on raja eri osades eri teenusepakkujad, nii et broneeringud tuleb teha kõikide juures eraldi, need järjestada ja klappima saada. Pargivahid kontrollivad, ja kui sul ööbimiskohti pole, eskorditakse sind rajalt ära. 

Kohtusime esimesel õhtul hostelis noortega, kes just Torres del Paine nn W-matkalt (sest rada on W-tähe kujuline) tulid ja rääkisid, kuidas enamasti on tütarlapsed sel rajal paksu meigikorra all ja hingematva parfüümipilve sees ja ei tereta ka, kui vastu tulevad. Ülerahvastatus + broneerimisjama + Jani põlv, mis ilmselt neid tõusumeetreid, mis seal võtta tulnuks, armastanud just poleks – ja me jätsime jalgsimatka Torres del Paines südamerahuga tegemata. Pealegi mul pole nii palju meiki kaasas. Lihtsalt sportlikust hasardist kammisime kõik kolm majutajat-telkimiskohtade omanikku läbi: esimene võimalus järjest ööbimiskohti saada oleks olnud umbes nädala pärast. Kuigi netibroneeringuid tehakse pool aastat ette, leiab kohapealt ikka midagi. Pargile lähim, Puerto Natalese linn, on Goretexis seljakotimatkajaid tihedalt täis, nii et kui seda voolu mitte hallata, siis ilmselt ei oleks enam kusagil matkatagi. Juba ongi pargist üle käinud mitu hooletu matkaja süüdatud tulekahju, sestap tohib endale sooja sööki teha ainult ametlikes kämpingutes ja rajal pead hakkama saama külma pajukiga. Aga vesi on seal nii puhas, et tohib juua otse ojast ja ei peagi filtreerima! 

Matkamas me siiski käisime, aga Argentiina poolel El Chalténis ja ühepäevastel kuni 20-kilomeetristel, et Jani põlve enne Torres del Painet testida. Pidas vastu küll, aga mõnus ei olnud. Oleme põlve raviks juba kõike proovinud ja tundub, et selle vastu ei aita ei ussi- ega püssirohi. Aitaks soe ja kuiv, sellele me loodame. 

Üks asi veel, mis Jani juba mõnda aega vaevab, on tema tsikli mittetöötav tagapidur. Võtame lahti, pumpame pidurivedeliku läbi – hakkab tööle. Aga ainult korraks. Kusagilt saab õhk süsteemi sisse, aga ta pole leidnud, kust täpselt või mis väljavahetamist vajab. Ta on õhu jõuga välja puhunud ja tihendanud kõik keermed, ikka sama jama. Tegeleme edasi, seni saab ta kasutada ainult esipidurit, mis pole muidugi ülearu tervislik, eriti arvestades, kui palju me asfaldilt ära käime. 

Ushuaia moto ütleb, et see koht siin on küll maailma lõpp, aga kõige muu algus. Sobib, sest meie alustame nüüd pikka teekonda Alaska poole!