Meid oli manitsetud mitte minema kolmest lõunaosariigist kaugemale põhja – et need on veel enam-vähem, aga sealt edasi läheb silmatorkavalt turisti moodi paistvale inimesele liiga ohtlikuks. Eks sealt tulevad ka Brasiilia suurim linn, 12 miljoni elanikuga Sao Paolo, ja karnevaliks valmistuv Rio de Janeiro, nii et ega me kippunudki. Lõuna-Ameerikast Põhja-Ameerikasse saamiseks polegi palju valikuid, peame Colombiasse saama ja sealt end Panamasse laevatama. Amazonase kandis tsikliga eriti sõita ei saaks, üks tee sealt läbi lääne poole läheb, aga see olla rohkem ellujäämisretk kui looduse nautimine. Peaksime püsima rannikul ja siis sama teed tagasi tulema, sest läbi Venezuela me Colombiasse minna ei taha. 

Jõudsime kodus käies passidesse saada USA viisad, nii et nüüd on Alaska poole minek kindel. ESTAga ei saa me sellepärast, et oleme Iraanis käinud, see aga tähendab automaatselt saatkonda intervjuule minekut ning asja põhjendamist. Alaskal oleks tore olla nii juulis-augustis, et poleks väga külm, nii et nüüd on meil jälle ajaline tärmin ja tahame pigem edasi kui edasi-tagasi liikuda. 

Juba varem Brasiilia kohta oma lemmikäpist iOverlander infot otsides märkasime, et teised rändurid pole eriti leidnud metsikuid ööbimiskohti, vaid magavad muudkui bensiinijaamades, mis on siin tõesti hästi varustatud, duššide ja restorani, mõnikord isegi selvepesumajadega, et saaks oma hunniku riideid puhtaks. Ja need mõned üksikud metsikud telkimiskohad, mis on, nendega on tihtipeale mingi turvajama – keda on üritatud paljaks teha ja keda lihtsalt minema aetud. Kohale jõudes selgus, et ega polegi väga varianti, sest inimesi on Brasiilias lihtsalt nii palju, et varjuda kuhugi eriti pole, igal pool on kellegi elamine. Või põld. Või tarastatud mets. 

Kui seni nähtud Lõuna-Ameerikas on kõrgem kui paarikorruseline hoone pigem erand, mõned suuremad linnad muidugi välja arvata, siis Brasiilias on pea iga väiksemagi linna keskus mitmekümnekordseid hooneid täis. Kõik need inimesed, kes neis majades elavad, sõidavad ka autoga, nii et liiklus on tihe, õnneks enamasti siiski viisakas. Kui on vaja edasi saada, on ainus võimalus sõita kiirteel, muu on lihtsalt üks lõppematu fooride ja ummikute jada, ja kiirteed on siin erinevalt senisest tsiklitele tasulised. Praegu on inimestel suvepuhkused, ja kui detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani käivad Brasiilias puhkamas ameeriklased ja eurooplased, siis praegu on argentiinlaste aeg. 

Muidu meid miski selle mõnenädalase Brasiilias viibimise puhul jalust just ei niitnud, kõik on sama tšill kui seni. Turvaküsimus on lihtsalt silmatorkavamalt päevakorral. Telkisime ka ise paar korda neis suurtes jaamades – korra, sest jäime hirmsa äikese kätte, ja teise, sest midagi muud polnud võtta. Rekajuhid meid ei tülitanud, teises posto’s, nagu neid siin nimetatakse, kutsus mänedžer meid esialgu valitud privaatsemast nurgatagusest jaamale lähemale valguse kätte, et nad saaks meil silma peal hoida – meie valitud koht olevat liiga ohtlik, et tulevad pahad mehed ja teevad halba. Täpsustamata, kes ja mida. Eks me siis kuuletusime ja kolisime ümber. 

Rannikut pidi põhja poole sõites me kusagil pikalt ei püsinud, sest ootasid uued rannad, mida oli vaja näha ja kus oli vaja end vette kasta. Nüüdseks teame kõike Brasiilia bikiinimoest (stringid! igasugusele kehale ja vanusele, muud ei müüdagi) ja tätoveeringute trendidest (kirjad, mitte kujundid) ja oskame nimetada lõunaosariikide ägedamaid surfirandu. Vaatasin imetluse ja pisukese kadedusega, kuidas teised lainetes hullasid, aga otsustasin, et ei hakka seda praegu õppima. Jälgisime paar tundi ühte tüdrukut surfilohega jändamas ja see paistis nii keeruline, et läheks umbes sajand, enne kui ma elegantselt laineharjadel liuglema ja saltosid tegema saaks. 

Ilmad on väga soojast jube palavani ja on niiske, kõik asjad on pisut vettinud olemise ja lõhnaga. Tundub olevat mingi seaduspära, et umbes nädala jagu kerib iga päev temperatuuri juurde, siis tuleb üks korralik äikesetorm ja võtab 10 kraadi maha ning kõik algab otsast peale. Soe ilm tähendab meie jaoks seda ebamugavust, et peame iga päev poes käima, sest ükski päris toiduaine ei seisa ja ainult kaerahelbeid ja makarone ka iga päev süüa ei taha. 

Iguazu koskede juures, mida viimati vaatamas käisime, saavad kokku Brasiilia, Argentiina ja Paraguai. Meie loeme siinkohal Brasiilia nähtuks ja liigume edasi Paraguaisse, millest me ei tea praegu muud, kui et see on riik meie teel edasi (või siiski tagasi?) Argentiinasse ja Tšiilisse.