Paraguay riigi poolitab samanimeline jõgi, millest idas toimub kogu tegevus, lääne pool ei ole suurt midagi, või noh, on Chaco oma väidetavalt vaenulike hõimude ja olematu infrastruktuuriga. Meie sisenesime Ciudad del Este linnast, mida kutsutakse Lõuna-Ameerika mustaks turuks, sest siin on meeletud kaubamajad elektroonika ja muu salakauba müümiseks. Ummikud, milles ka meie Paraguaysse sisenesime, on siin igapäevased nähtused, ja piiriametniku sõnul oli too neljapäev, kui meie piiriületus võttis neli tundi, üks lihtsamaid päevi. Enamik käib piiril lihtsalt edasi-tagasi ega pea erinevalt meist templeid passi võtma ega oma sõiduki jaoks impordipabereid tegema. Ummikus istusime selleks, et üldse tühjadele immigratsiooni- ja tollimajadele ligi saada. 

Pärast seda hullust oli sobiv tõmbuda paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Itaipú tammi reservuaari äärde laagrisse ja paar päeva puhata ning Brasiilia muljeid seedida. See oli täiesti ametlik telkimisplats, kus peale meie oli veel üks külastaja, aga 10 dušši ja 10 tualetiga sansõlmedes (per sugu) põles tuli ööd ja päevad, sooja vett hoiti kõikides boilerites 24 tundi ja meid valvas ööpäevaringselt vähemalt kolm valvurit korraga. Kogu seda platsi niideti, riisuti ja rohuhunnikuid viidi traktoriga ära, igal hommikul ilmus vähemalt kolm naist koristama ja üleüldse tundus see kõik suure raiskamisega. Ja oli meile millegipärast tasuta. (Vt ka: vaesuselt kolmas riik…)

Ammu pole enam küsitud, kui palju maksavad meie mootorrattad või kiivrid jne. Kui kohe piiril selliste küsimustega alustati, mõtlesin omaette, et sellised asjad on olulised olnud ainult vaesemates riikides. Erinevalt seni käidud Lõuna-Ameerika riikidest on siin jälle näha teeäärset kaubandust. Terve küla pakub enamasti sama asja, nagu ikka, olgu selleks siis lõikelauad ja muud puidust vidinad, värvilised rippvoodid või jalgpallid. 

Paraguay idaosas on viljakad põllupidamiseks sobivad maad, kasvatatakse natuke maisi ja väga palju sojauba. Maastik on üsna lage ja lame, maapind punane, mis vihmaga muutub libedaks saviks. Metsa peaaegu polegi, üksikuid istutatud eukalüptisalusid ainult silmasime. 

Sattusime siinsesse karnevalipealinna Encarnacióni just peoõhtul. Kui Rio de Janeiros kestab karneval viis päeva järjest, siis siin (nagu ka Argentiina linnas Gualeguaychús) toimuvad paraadid laupäeva õhtuti, Encarnaciónis oli see juba kolmas show. Võrreldes Argentiinaga polnud siinsed karnevalisõidukid tehniliselt nii keerulised ja kostüümid olid ka ehk mõnevõrra lihtsamad, aga kenad vaadata ikka. Ja muusikavalik oli oluliselt parem ja vaheldusrikkam. 

Paistab, et turistid siia maale eriti ei satu, eriti mitte suurte mootorratastega. Pealinnas Asunciónis nägime tee ääres Harley-Davidsoni poodi, aga 200-kuubikulistest suuremaid tsikleid selle nädala jooksul sõitmas küll näinud pole. Paraguayst saab tegelikult läbi ühe päeva ja 300 kilomeetriga, millist otseteed Brasiiliast Argentiinasse minemiseks ilmselt rohkem kasutataksegi, nii oleme saanud jälle palju tähelepanu ja küsimusi või ka lihtsalt jõllitamist ja kaugelt kommenteerimist. Kiivri kandmine on kohustuslik, aga ilmselt on seadusandja jätnud täpsustamata, kus seda kandma peab, sest paljud kasutavad kiivrit küünarnukikaitsena. Sageli on mopeedil või rolleril kogu perekond, väiksed lapsed kaasa arvatud. 

Kui nüüd Asunciónist lahkume, ootab meid umbes tuhande jagu palavaid kilomeetreid pikkadel sirgetel teedel, enne kui jälle Andidesse jõuame. Meie GPS-id ei taha kuuma ilmaga eriti töötada, ekraanid muutuvad puutetundmatuteks, andmeväljad vahetuvad omatahtsi ja üleüldse suhtlevad nad meiega peamiselt küsimusega “kas sa tõesti soovid kõik andmed kustutada?”. Ja siis kustutavad kõik vastust ootamata. Loodame, et jahedamas nende töövõime taastub, seni liigume nagu enne GPS-ide ajastut kaardi, viitade ja inimeste abil, sest meie varu-kaardinäitaja, Jani telefon, sai ka just otsa. Kahju kohe, et siinkandis eksimisvõimalusi pole, oleks päris huvitav näha, kuhu satume.