Kommentaarid (5)

Paraguay

Me ei teadnud Paraguayst siia tulles suurt midagi peale selle, mida Lõuna-Ameerika kaardile vaadates näeb: see on mandri üks kahest riigist, millel pole ligipääsu merele (teine on Boliivia). Nädal aega hiljem teame natuke rohkem, aga siiski ainult pinnapealselt. Siin asub suuruselt maailma teine tamm elektri tootmiseks. See on Lõuna-Ameerika vaesuselt kolmas riik (esimene on Boliivia). Karneval on ka siin suur asi. Ja jalgpall. Matet juuakse jääkülmalt. Üle poole Paraguay pindalast moodustab Chaco piirkond, kus elab ainult 2% rahvastikust ja kuhu minemiseks tuleb võtta kaasa giid ning kogu söök ja jook. Sinna me siis ei läinud.

Paraguay riigi poolitab samanimeline jõgi, millest idas toimub kogu tegevus, lääne pool ei ole suurt midagi, või noh, on Chaco oma väidetavalt vaenulike hõimude ja olematu infrastruktuuriga. Meie sisenesime Ciudad del Este linnast, mida kutsutakse Lõuna-Ameerika mustaks turuks, sest siin on meeletud kaubamajad elektroonika ja muu salakauba müümiseks. Ummikud, milles ka meie Paraguaysse sisenesime, on siin igapäevased nähtused, ja piiriametniku sõnul oli too neljapäev, kui meie piiriületus võttis neli tundi, üks lihtsamaid päevi. Enamik käib piiril lihtsalt edasi-tagasi ega pea erinevalt meist templeid passi võtma ega oma sõiduki jaoks impordipabereid tegema. Ummikus istusime selleks, et üldse tühjadele immigratsiooni- ja tollimajadele ligi saada. 

Pärast seda hullust oli sobiv tõmbuda paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Itaipú tammi reservuaari äärde laagrisse ja paar päeva puhata ning Brasiilia muljeid seedida. See oli täiesti ametlik telkimisplats, kus peale meie oli veel üks külastaja, aga 10 dušši ja 10 tualetiga sansõlmedes (per sugu) põles tuli ööd ja päevad, sooja vett hoiti kõikides boilerites 24 tundi ja meid valvas ööpäevaringselt vähemalt kolm valvurit korraga. Kogu seda platsi niideti, riisuti ja rohuhunnikuid viidi traktoriga ära, igal hommikul ilmus vähemalt kolm naist koristama ja üleüldse tundus see kõik suure raiskamisega. Ja oli meile millegipärast tasuta. (Vt ka: vaesuselt kolmas riik…)

Ammu pole enam küsitud, kui palju maksavad meie mootorrattad või kiivrid jne. Kui kohe piiril selliste küsimustega alustati, mõtlesin omaette, et sellised asjad on olulised olnud ainult vaesemates riikides. Erinevalt seni käidud Lõuna-Ameerika riikidest on siin jälle näha teeäärset kaubandust. Terve küla pakub enamasti sama asja, nagu ikka, olgu selleks siis lõikelauad ja muud puidust vidinad, värvilised rippvoodid või jalgpallid. 

Paraguay idaosas on viljakad põllupidamiseks sobivad maad, kasvatatakse natuke maisi ja väga palju sojauba. Maastik on üsna lage ja lame, maapind punane, mis vihmaga muutub libedaks saviks. Metsa peaaegu polegi, üksikuid istutatud eukalüptisalusid ainult silmasime. 

Sattusime siinsesse karnevalipealinna Encarnacióni just peoõhtul. Kui Rio de Janeiros kestab karneval viis päeva järjest, siis siin (nagu ka Argentiina linnas Gualeguaychús) toimuvad paraadid laupäeva õhtuti, Encarnaciónis oli see juba kolmas show. Võrreldes Argentiinaga polnud siinsed karnevalisõidukid tehniliselt nii keerulised ja kostüümid olid ka ehk mõnevõrra lihtsamad, aga kenad vaadata ikka. Ja muusikavalik oli oluliselt parem ja vaheldusrikkam. 

Paistab, et turistid siia maale eriti ei satu, eriti mitte suurte mootorratastega. Pealinnas Asunciónis nägime tee ääres Harley-Davidsoni poodi, aga 200-kuubikulistest suuremaid tsikleid selle nädala jooksul sõitmas küll näinud pole. Paraguayst saab tegelikult läbi ühe päeva ja 300 kilomeetriga, millist otseteed Brasiiliast Argentiinasse minemiseks ilmselt rohkem kasutataksegi, nii oleme saanud jälle palju tähelepanu ja küsimusi või ka lihtsalt jõllitamist ja kaugelt kommenteerimist. Kiivri kandmine on kohustuslik, aga ilmselt on seadusandja jätnud täpsustamata, kus seda kandma peab, sest paljud kasutavad kiivrit küünarnukikaitsena. Sageli on mopeedil või rolleril kogu perekond, väiksed lapsed kaasa arvatud. 

Kui nüüd Asunciónist lahkume, ootab meid umbes tuhande jagu palavaid kilomeetreid pikkadel sirgetel teedel, enne kui jälle Andidesse jõuame. Meie GPS-id ei taha kuuma ilmaga eriti töötada, ekraanid muutuvad puutetundmatuteks, andmeväljad vahetuvad omatahtsi ja üleüldse suhtlevad nad meiega peamiselt küsimusega “kas sa tõesti soovid kõik andmed kustutada?”. Ja siis kustutavad kõik vastust ootamata. Loodame, et jahedamas nende töövõime taastub, seni liigume nagu enne GPS-ide ajastut kaardi, viitade ja inimeste abil, sest meie varu-kaardinäitaja, Jani telefon, sai ka just otsa. Kahju kohe, et siinkandis eksimisvõimalusi pole, oleks päris huvitav näha, kuhu satume.

Lisa kommentaar

Email again:
Kommentaarid (5)
Mul on praegu hea töö. Olen Hannes Võrno saate toimetaja ja täna õhtul oli külaliseks Mart Mikk Kultuursest Motobandest. Tal ilmus just motomatkamisest Euroopas raamat "Minu moto". On ju tore teha tööks tausta ja küsimusi mootorratturite ja tsiklitega matkamise kohta. :) Kuidas teie vastu peate? Ilm on okei? Olete jälle huvitavas kohas, Andide taga peaks olema suured kõrgplatood, mis on tuhkkuivad. Soojad tervitused lumisest Eestist. Meil tuli täna 30 cm lund ühe ropsuga maha, enne oli juba kõik suland, päike kiirgas ja asfalt soojenes. Ärge siis liigseid riske võtke, soojad villased sokid jalga ja lennake madalalt (nagu mu ema alati soovitab). Severiino · 5. märts 2019
Äge töö Sul tôesti!
Emade meelehärmiks lendame praegu just üsna kôrgelt. Eile olime pool päeva 4600-4800 peal ja mina sain ikka korraliku peavalu, kuigi oleme aklimatiseerunud küll. Praegu peame just plaani, kuidas niimoodi Boliiviasse saada, et hing sisse jääks. Head lahendust veel pole.
Ilm on olnud (üksikute erandlike päevadega) suurepärane - päeval soe, öösel sulemagamiskotti nôudvalt külm.
Pärle · 7. märts 2019
Tervitused, kõrgusega harjub ära kui mitte liiga järsku tõusta ja piisavalt seal viibida. Bollivias on maailma kõige kõrgem sõidetav autotee, mis viib Uturuncu vulkaani juures umbes 5650m peale, olen ise käinud, tõesti viis. Praegu olete sellest linnulennult umbes 150km (San Pedro de Atacamast). Vulkaan ise on mõni meeter üle 6000m, kui ise käisin oli sealkandis haruldasena lund sadanud korralikult ja saime kuidagi 5900m jooksutossudega, kassid või kirkad oleks pidanud kaasas olema, siis oleks väga lihtne olnud :) Samas teised reisikaaslased said kergema või keskmise mägihaiguse, sest aklimatti oli ainult umbes 3-4 päeva olnud. Seal 4000+m väga tavaline, hingata on veidi imelik algul, aga pärast ei saa väga arugi kui just kiiremaid liigutusi ei tee. Kokalehtedest tee on ka abiks, kohalikud joovad ja ise tõin Eestissegi kaasa, sest lennujaama tax free poeski oli müügil. Tulge jah Tsiilist ruttu ära, siis saab jälle midagi mõnusat lugeda ;) Margus Pilv · 8. märts 2019
Heh, ma olen neid kokalehti siin proovinud põses hoida, nagu kohalikud teevad. Ei saa aru, mis peaks muutuma... Lihtsalt kibe on :)
Olime Argentiina põhjaosas päris hulk aega 3500 m peal ja kõrgemal, siis oli üle 4000 m minna täitsa okei, aga nüüd kukkusime 2500 peale ja vot siit kohe 4600-4800 peale, mis sellel Boliivia teel on, kuhu minna tahaks, ei ole väga mugav.
Pärle · 9. märts 2019
Kui keegi Boliivias on, siis see teeb veidi kadedaks pean ausalt ütlema, minu arust üks väga chill koht igas mõttes ! Edu Teile ja nael kummi! Margus Pilv · 14. märts 2019