Kui Paraguayst suuna Andide poole võtsime, sõitsime kolm päeva lagedate tasandike sirgeid teid, kus temperatuur praegusel aastaajal on kohalike sõnul täitsa fresca, st jahe, nii umbes 40 kraadi. Paistab, et ega nad ise ka seda kanti väga ei naudi, sest möödusime oma teel küladest, millel olid nimed, nagu Rio Muerto (Surnud Jõgi) ja Pampa del Infierno (Põrgupampa).  

Sestap rõõmustasime väga, kui Andidesse jõudsime, kus oli päriselt jahedam ja jälle midagi vaadata. Sõitsime taas Ruta 40-l – rändurite lemmikteel, mis viib läbi paljudest loodusparkidest, kenadest mägilinnakestest ja -küladest, viinamarjaistandustest, kanjonitest ning muidu kaunitest kohtadest. Päeval oli nüüd talutavalt soe, öösel mõnusalt jahe, ja öine äike jäi enamasti just meie kõrval asuva mäeaheliku taha. 

Sattusime põhja poole liikudes Jujuy (hääldatakse hu’hui) provintsi just siis, kui sealsetes külades olid karnevalid käimas. Need pole aga Rio de Janeiro karnevalide moodi, vaid hoopis traditsioonilisemad ja seotud Pachamamalt ehk emakeselt maalt hea saagiõnne palumisega. Sellel karnevalil pole sambodroome tribüünidega, vaid lihtsalt mäenõlvad, kus inimesed istuvad ja trallitamist vaatavad või kaasa löövad, pileteid ei müüda. Ennast ei tehta ilusaks, vaid mäkerdatakse hoopis värvidega kokku. Karneval kestab üheksa päeva: esimesel kaevatakse kusagilt salajasest kohast üles kuradinukk, siis algab hull pidutsemine, viimasel päeval maetakse nukk jälle maha ja algab paast. Mõnikord pidavat kirik külaelanikele meelde tuletama, et karneval läbi on saanud ja aeg alkoholiga piiri pidama hakata. 

Peatusime kaks päeva Tilcaras, kus seda pidu ja pillerkaari vaatasime, aga ega seal puhata eriti kusagil ei olnud, majutusasutused kõik ammu välja müüdud, sest rahvast koguneb sinna hulganisti. Nii peatusime lihtsalt jalgpalliväljakust telklaks kohandatud platsil, kus ühel varahommikul end kokku pakkisime, sest olime juba teist ööd järjest magamata. Novot ja seal tekkis naabritega mingi seis ning pakkimise käigus varastasid nad ära meie matkapliidi, mille puudumist märkasime alles külast väljas. 

Too hommik oli kuidagi eriti vaevaline, sest Jani tsikli esirehvi tungis terav okas, nii et enne, kui tagasi Tilcarasse saime minna, pidime veel rehvi lappima. Oli pühapäeva varahommik, aga lootsime, et nii suure ürituse korral politsei ehk ikka töötab. Töötaski, tulid meiega platsile kaasa ja pisukese seletamise järel saime oma pliidi tagasi. Ega pidulised võtmist omaks ei tunnistanud, mina lihtsalt nõudsin, et saaks nende telgid läbi otsida, sest nad olid ainsad, kes seal liikumas olid. Ühe telgi ees jaki all maas meile nii tarvilik pliit oligi. Mingeid sanktsioone kellelegi ei järgnenud, sest me ei hakanud avaldust esitama, tahtsime vaid ära ja politseil oli neil päevil muudki teha. 

Et me olime kohast, kus Ruta 40 Boliivia piiri äärest algab, vaid sadakonna kilomeetri kaugusel, sõitsime seda vaatama, sest sama tee teises otsas 5080 km lõuna pool olime me olnud. Aga Boliiviasse me veel ei tahtnud, sest Tšiilis oli nägemata Atacama kant, kus asub kõige kuivem kõrb polaarkõrbete järel. Maastik koosneb seal peamiselt kividest, liivast, soolajärvedest ja lumiste tippudega vulkaanidest. Sademete puudumise ja kõrge, 2500–3000 m paiknemise tõttu sobib see hästi maailma ühe olulisema observatooriumi, ALMA asukohaks. Mingi ime läbi õnnestus meil sinna ekskursioonile pääseda, kuigi kohad olla välja jagatud (see on tasuta) juba pool aastat ette.