Eelmisel õhtul olime veel Tšiili poolel väikeses Ollagüe külas politseist infot käinud hankimas, et kust võiks bensiini saada (külapoest pudeliga) ja mis tee Boliivias ees ootab (230 km liiva). Ka soovitas politseinik õhtul enam mitte piiri ületada, sest tee pidi olema tõesti raske. Tegelikkus oli õnneks palju kenam – tee Uyunisse oli nii kõvaks sõidetud, et saime liikuda enamasti 70–80 km/h. 

Et bensiin oli seal tsivilisatsioonist kauges paigas megakallis, tankisime Tšiili poolel ainult nii palju, et hädapärast Boliivias asuvasse esimesse teadaolevasse tanklasse jõuda. Selgus siiski, et tanklat seal külas polnud ja esimeses majas, kuhu meid bensiinijahil suunati, oli bensiin otsas; teises ega kolmandas polnud aga kedagi kodus. Jagasime oma varud ära – belglasel Bramil, kes meiega juba kolm nädalat koos sõidab, oli kahes kanistris kuus liitrit, Janil oli lisapaagis ka natuke – ja jõudsime 60 km kaugusel asuvasse päristanklasse. Kus selgus, et kohalikele on kütuse hind 3,74 boliviaanot (47 eurosenti) liiter, aga välismaalastele 8,89 boliviaanot (1,13 eurot). Kohe täitsa seadus olla selle kohta. See oli küll ebameeldiv üllatus! Aga saime kiiresti selgeks, et kui tšekki mitte tahta, siis saab odavamalt. Mõned korrad õnnestus meil tankida suisa kohalike hinnaga, aga üle 5 boliviaano liitri eest me maksma ei pidanud. Kauplema pidin küll alati kõvasti, et selleni jõuaks, nii et tankimine võttis aega. Ja kaardimakset tuntakse Boliivias ainult väga üksikutes kohtades. 

Üldmulje Boliiviast jäi selline, et seal on väga ilus ja eriline loodus – soolajärved ja kõrgplatoo, aga linnad on samavõrra koledad. Leidsime siiski ka mõned kenad linnaosad Boliivia kahes pealinnas, Sucres ja La Pazis – ühes asuvad ühed ja teises teised tähtsad asutused –, aga mõnest linnast, nagu Oruro (palindroom!), sõitsime küll ruttu läbi ja edasi. Tsiklid võtavad hõreda hapnikuga kõrgplatool nii umbes pool liitrit sajale vähem kütust, aga jõudlus on ka muidugi tuntavalt väiksem.

Kõigepealt läksime vaatama maailma suurimat, 11 000 km2 suurust soolajärve Salar de Uyunit, kust saab jube ägedaid pilte, kui järv on kuiv ja pimestavvalge kärjekujulise mustriga kaetud, aga ka siis, kui on vee all ja peegeldab pilvi. Selleks peab olema muidugi tuulevaikne. Praegu on vihmaperiood küll juba lõppemas, aga mõni nädal tagasi oli kogu sellest kandist (ka Atacama kõrbest) üle käinud nii suur sadu, et ujutas kõik üle, lõhkus teid ja tegi muidu palju kahju. Nii oli meie järvele jõudes seal vett nii palju, et kohalikke tuuridžiipe lubati natuke peale sõita, teisi mitte. Ega me poleks väga tahtnud ka, sest sool pistab tsikli juhtmed nahka ja seda juba haamri ja kruvikeerajaga ei paranda. Nii kiibitsesime järve kaldalt, nii lähedalt, kui sellele sõita sai, ja kirusime tuulist ilma, mis vee värelema lõi. 

Kunagises rikkas ja võimsas hõbedakaevanduslinnas Potosís küll peatusime, aga et 2/3 meie seltskonnast ei armasta viibida pimedates ja kitsastes kohtades, jäi kaevanduse külastus hääletamise tulemusel ära. Linn ise ei olnud nii kena, et seal pikemalt aega veeta, ühe ennelõunaga vaatasime koloniaalse kesklinna üle ja suundusime Sucresse. Sinna jäime pikemalt, sest ootasime pühapäeva, mil lähedal asuvasse Tarabucosse kogunesid ümberkaudsete külade elanikud, kõik uhkesti rahvariides, et tähistada hispaanlaste ikke alt pääsemist koos traditsioonilise Pachamamale ohverdamise peoga. Ikka et paremat saaki küsida. Selline kaks ühes festival, et kiirel ajal end mitte kaks korda lille lüüa – saagikoristus (kartulivõtt!) on täies hoos. 

Teed, mida oleme sõitma sattunud, on olnud Lõuna-Ameerika kohta ebatavaliselt heas korras, isegi vaat et kõige paremad üldse siin mandril, mida näinud oleme. Ja et maastik on ka lummav, on Boliivias viibimise parim osa ühest kohast teise liikumine. Kõrgplatool ei ole eriti taimestikku, nii et vaated on üsna avarad. Oleme 3600–4000 meetri kõrgusel, vahel ületame veelgi kõrgemalt mõne mäeaheliku, aga mingeid vaevusi enam pole, teinekord on vaja lihtsalt paar korda sügavamalt hingata, et hapnik kätte saada.

Teises pealinnas La Pazis, mis asub ümbritsevate mägede vahel justkui kausis, mistõttu tänavad on peadpööritavalt järsud, me ka ülearu kaua ei viibinud. La Paz on muuseas maailma kõrgeim pealinn, asub 3600 meetrit merepinnast. Tegime linnale tiiru peale tutikal köisraudteede süsteemil ja jalutasime kohalikul nõidade turul, kus amulettide, taimede, salvide ja muu pudi-padi kõrval müüdi ka näiteks laamalooteid. Mida nende abil nõiduda saab, mul välja selgitada ei õnnestunud. 

Seejärel võtsime suuna meie jaoks Boliivia suurima vaatamisväärsuse – Camino de la Muerte ehk Surmatee poole. Kunagi päris ammu, 1995. aastal nimetas Inter-American Development Bank selle maailma kõige ohtlikumaks teeks, sest igal aastal hukkus seal 200–300 liiklejat. Tee on üherealine, kivine-kruusane ja kulgeb kuni 600-meetriste järsakute serval. On muda, järske tõuse-langusi ja mõned korrad on vaja ka jõgedest või koskede alt läbi sõita, aga et praeguseks sõidavad sel teel ainult turistid, sedagi peamiselt mägijalgratastega, ei ole kohati vaid kolme meetri laiune tee midagi hirmsat. Kogu muu liiklus on mugaval ja laial asfaltteel ning rekasid ning busse, kes sind teelt välja võiks lükata, Surmateel enam ei sõida. Lisaks valisime meie mäest üles minemise, mis kohaliku tava kohaselt tähendas, et pidime sõitma vasakul pool vastu mäekülge ja alla tulijad pidid tõmbama välisservale ja meile teed andma (muidu on Boliivia liiklus ikka parempoolne). Seda siiski vaja ei läinud, sest kohtasime kogu teel ainult nelja argentiina mootorratturit, kes parasjagu pärast mudast lõiku hinge tõmbasid. Kõik me nautisime seda teed igatahes väga!  

Udu ja vihma tõttu sattusime sinna üsna vastu õhtut, ja et enne pimedat me teisele poole ei jõudnud, jäime Surmatee äärde ühte katusealusesse telkima. See oli kogu raja kõige hirmsam osa, sest olime tulles näinud mitut maalihet, kui traktorid teele varisenud mägesid pidid eest lükkama, nii et minu fantaasia pani öine äike korralikult tööle. Et telkisime kuristiku serval, kujutasin elavalt ette, kuidas tugev vihm me kohal oleva mäekülje liikuma paneb ja varisev mägi meid teeservalt kuristikku lükkab. Kuna te praegu seda lugeda saate, siis midagi sellist mõistagi ei juhtunud. 

Kuidas see kõik täpselt oli, näed järgnevatelt piltidelt.