Indiasse teist korda sisenedes teadsime, et meil on vaid kaks nädalat, et jõuda kokkulepitud tuuri alguseks Myanmari piirile, kuhu kõige otsemat teed pidi oleks olnud pisut üle 1000 km. Selles maailma osas ei saa arvestada kiire edasiliikumisega, tegelikult juba alates Iraanist jõuab terve päevaga sõidetud tavaliselt umbes 200 km. Ja siis pole ka midagi näinud, ainult sõitnud. Meie ei oska pealegi otse sõita – lisasime paar kohta, mida tahtsime näha, ja 1000 km-st sai kohe 1500. Mõned päevad peatusi ka... Noh, tehtav, aga molutamiseks aega pole. Aga nagu ikka, kui miski on väga kindel, nagu Myanmari tuuri alguse kuupäev seda oli, siis pole see üldse kindel.

Tervitust “namaste” kuuleme tegelikult juba alates Indiast, aga eriti palju siin, Nepalis, ja seda kasutatakse nii kohtumisel kui hüvastijätul. Sõna tuleb sanskriti keelest ja tähendab “ma kummardan jumalikkuse ees sinus”. Igapäevaelus ei kasuta ka kohalikud enam sinna juurde käivat kerget kummardust, käed rinna kohal kokku pandud ja sõrmed üles suunatud, see jääb spirituaalsemate toimingute juurde.

Kas tuleb ka India teist ja kolmandat korda ja kas saab ka müüdud, ei tea, aga potentsiaali on. Oleme mõlemad Indias esimest korda ja tulime siia teadmisega, et kõige rohkem kõige hullemaid liiklejaid ühe ruutsentimeetri kohta tegutseb Indias, siin on kohutavalt palju prügi ja mustust ning igal sammul üritatakse sult seitse nahka koorida.