Kell on kuus õhtul, väljas on just pimedaks läinud. Oleme esimesest pikast päevast ringiuitamisest väsinud ja mõtleme, et ostaks enne kojuminekut veel hommikusöögiks mune, sinki ja saia või midagi, et oleks lihtne. “Kes siis sellisel kellaajal enam süüa otsib!” hüüatab üks mööduv naine, kui nõutult poe suletud ukse taga seisame ja ma temalt küsin, ega ta ei tea, kust mune võiks saada. “Üldse on meil munad kulla hinnaga, aga tulge kaasa.” Ta viib meid paar kvartalit eemal asuva pagaritöökoja tagaukse juurde, küsib, kas meil kott on, võtab selle kaasa ning käsib oodata. Tuleb paari minuti pärast tagasi, ütleb, et tuuakse ning läheb ise minema. Lähenen tagauksele, teadmata, kes toob, kui palju ja mis see maksab. Väljub valge põllega mees, ulatab mulle koti 15 munaga ja ma pakun talle 40 kohalikku peesot (1,5 eurot). Talle sobib. Huhh!