Kogu kevadel alanud matka sündmuste jada – koroona põdemine, tehnilised viperused, inimestega kohtumised, plaanide muutumine ja muutmine – tõi mind kokkuvõttes kogu Ilmaringi minu jaoks kõige tähenduslikuma ja mõnes mõttes ehk kõige tähtsamagi seiga juurde: mul õnnestus juhuslikult osaleda indiaanlaste neli päeva kestnud päikesetantsu tseremoonial, sest sattusin õigel hetkel olema õiges kohas ja õiges meeleolus, et üldse julgeda end sinna küsida.

Selgitasin siin juba korra, miks me ei saa Colombiast Panamasse mööda maad sõita, ega hakka end kordama. Lühidalt: meil oli vaja Darién Gapist üle saada. Selleks on päris mitu võimalust.

Kõrvus kumisemas ja jala all põksumas Sash!i 1997. aasta hitt “Ecuador”, lähenesime piirile. Olin selle laulu saatel kunagi eelmises elus klubides üles-alla hüpanud ja laulusõnadest “Vamonos al viaje para buscar los sonidos magicos de Ecuador! Escuchame!” on mul „vamonos“ ja siis „escuchame“ ikka veel täitsa peas.

Muidugi ei jõudnud meie rattad lubatud ajaks, aga see oli ootuspärane. Kohe esimesel päeval, kui tsiklid Austraaliast merele läksid, lükati nende Tšiilisse saabumist nädala võrra edasi. Mõtlesime juba, et huvitav, kui palju kogu seilamisaja jooksul tähtaega pikendatakse, aga see esimene jäigi ainsaks. Laev saabus loomulikult reede õhtul ja et vaba aeg on siin püha, saime oma suksud kätte teisipäeval, 11. septembril.