Seda kõike seetõttu, et meie järgmise sihtkoha Austraalia nõuded kõigele, mis nende mandrile siseneb, on ülikarmid. Hoidku jumal, kui sa peaks kogemata mõne tüki võõrast pinnast ja sellega koos mõne seemne, putuka või taimekese endaga kaasa tooma! Kui see peaks endale nende juures asupaiga leidma, ohustab see Rohelise mandri suletud ökosüsteemi ja seda nad kaitsevad oma ma-ei-tea-veel-mis-värvi karantiiniinspektori vormiriietuse rinnaga, kuni viimane neist on kogu maailmast sisse trügivate võõrliikide rünnaku all langenud. Aga enne veel kirjutab see viimane sõdalane oma väriseva käega sulle ühe juhusliku heinaseemne sissetoomise eest mitmesajadollarilise trahvi ja saadab kuhtuva käeviipega su tsikli pesulasse, kus see veel mitmesaja dollari eest ära desinfitseeritakse. 

Novot, et seda kõike meiega ei juhtuks, oleme nii hoolsad kui võimalik. Rataste küljest võtame ära kõik, mis sealt ära tuleb, nii et neist jäid alles vaid rootsud, peseme korralikult puhtaks ja kruvime siis külge tagasi. 

Ida-Timori pealinna Dili ja Austraalia põhjarannikul asuva linna Darwini vahel käib regulaarne laevaliiklus, kui meretranspordi kohta üldse omadussõna “regulaarne” kasutada saab. Aga no ta käib. Eelnevad luureandmed kinnitasid, et kuigi vedajaid on kolm, on ainus arvestatav SDV / Bollore nimeline, sest neil ainsana läheb laev otse Dilist Darwinisse, mis võtab kaks päeva; teistel seilavad laevad kõigepealt kas Indoneesiasse või Singapuri ja alles sealt Darwinisse. Nendega olla juhtunud, et näiteks Singapuris laeva ümber pakkides unustatakse su konteiner sinna maha ja pead lisaks mitmekümnepäevasele sõiduajale veel kuu aega järgmist laeva ootama. Nii et kuigi ma käisin kahes kohas hinda uurimas, olime juba Dilisse jõudes üsna kindlad, et läheme SDV-ga. Nende sõiduring on 20-päevane, ja no nii halba õnne meil ju ometi olla ei saa, et kõik see 20 päeva Dilis järgmise laeva väljumist ootama peame, mõtlesin ma. Aga just täpselt nii juhtus. Laev väljus sel päeval, kui meie Ida-Timorisse jõudsime, ja järgmine läheb isegi mitte 20, vaid tänaseks teame, et 24 päeva pärast (ja postitamise ajaks ei ole see veel Dilisse jõudnud), “sest see on meretransport”, nagu meile kogu aeg rõhutatakse, “ja iial ei või teada”. 

Ega sellest kõigest polekski midagi, sest aega meil justkui on, aga tahame kangesti näha Jani vanemaid, kes meid Perthi, kuhu me selleks ajaks arvasime end jõudnud olevat, vaatama tulevad. Aga meid ei ole kodus! Juba korraldasime asjad ringi, nad sõidavad Austraalias meile poolele teele vastu, aga nüüdseks on seegi kahtlane, kas ikka jõuame nendega kohtuma või mitte.  

Austraaliasse lähevad rattad merekonteineris, mida saame jagada kapten Jackiga, keda eelmises peatükis tutvustasin. Kaptenil oli ratta ärapanemisega hirmus kiire, sest ta pidi veel mõneks nädalaks tööle minema, enne kui pikemale puhkusele saab jääda, lisaks on tal tervisega hädasid, nii et juba enne, kui ta Dilisse jõudis, oli tal ostetud äralennupilet nädal hiljemaks. Mis tähendas, et nädalaga pidi meil kõik pestud ja konteinerisse lukustatud saama. 

Rändurite seas on juba teada koht Dilis, kus oma rattaid tasuta küürida saab, Fordi autoteenindus. Sealne mänedžer on temperamentne mees, kelle bossile kaugel Portugalis mootorrattad hirmsasti meeldivad, ja kui rändur pärast tänuks endast ja oma puhtusest säravast tsiklist foto lubab teha, on boss õnnelik. Ja kui boss on õnnelik, on kõik õnnelikud, eks. Niisiis leppisime Fordiga kokku, et läheme nende juurde pesema, kuna meie Airbnb-s nii palju ruumi ei olnud, et oma tsiklid seal laiali laotada. Pealegi oli kitsukesel parkimisplatsil juba ees üks rännuratas, millega sõidab 14. aastat mööda ilma inglane Tim. Tema tuli Austraaliast ja läheb Indoneesiasse. 

Esimesed kolm päeva pesi Jan sõbralikus Fordi autoteeninduses oma ratast ja mina seni meie Airbnb-s omanikuproua sajatuste saatel kogu varustust, pärast nühkisime, võtsime rattaid lahti ja panime kokku juba kahekesi. 

Ka kapten pidi tulema Fordi ratast pesema. Sealne tööaeg on 8-12, 14-18 ja pealik palus kellaaegadest kinni pidada. Meie jaoks polnud see probleem, aga kapten ilmus esimesel hommikul kohale alles 10 paiku ning saadeti ukselt tagasi. Nii pidi ta uue võimaluse otsima ja läks Yamaha esindusse, kes on tema sponsor nagunii. Seal rõõmustati tema saabumise üle nii väga, et pesti ratas tasuta ja ühe päevaga viie-kuue mehe kaasabil puhtaks ja nõnda ei pidanud ta asjade edenemiseks taas eriti midagi tegema. Kui ma lõpuks tema ratast nägin, siis mulle tundus, et plastkatetest kaugemale polnud see pesu siiski läinud, aga no näis. Kuna tema ratas on praktiliselt uus, siis näeb ta parem välja kui meie omad, millel on juba kriimud-täkked ja pigiplekid peal. Me ei tea ka seda, kas meie konteinerit käsitletakse ühe veosena või vaadatakse kõiki tsikleid eraldi ja saadetakse karantiini ja pessu see, mis ametnikule must tundub või esimese liivatera leidudes lähevad hirmkallile sundpuhastamisele kõik kolm ratast. 

Igatahes oli meil nädalaga kõik puhtaks pestud ja konteinerisse pakitud ning kapten lendas Bangkoki, kuhu meidki kaasa kutsus. Aga mis meil siin Ida-Timoris viga! Natuke kahju oli, et nii vara ratasteta jäime, mis meid kohe täiesti liikumis- ja mõtlemisvõimetuks muutis. Algul plaanisime üürida väikese mootorratta (suuri polegi) või lausa auto, millega mööda saart ringi sõita, aga vastavalt 25- ja 120-dollarilised päevahinnad panid meid kiiresti sellest mõttest loobuma. 

Ida-Timor on üleminekumaa igas mõttes. Nad on kaua oma vabaduse eest võidelnud, algul emamaast Portugalist, mille kauge ja unustatud koloonia nad olid, seejärel Indoneesiast, kes neid 25 aastat valusalt okupeeris. Siin leidub nii Euroopat kui Aasiat ja vaevaliselt kättevõidetud vabadus on ka alles 16 aastat noor. Keerulistel aegadel seadsid end siin sisse ÜRO inimesed, kohal on ka palju muid abiorganisatsioone, kus töötavad valged inimesed rikastest riikidest. See on hinnad väga kõrgeks ajanud, aga kvaliteet on selline, nagu Aasias ikka. Rolleri rent, mis samal saarel teisel pool piiri maksaks 5 dollarit päev, maksab siin 5 korda rohkem. Toidu hinnad (nii kohvikutoit kui ained poes) on naabri Indoneesiaga võrreldes mitmekordsed ja ka kõige odavama majutuse hind tuleb samuti vähemalt kahega korrutada. Aga eks see leevendab meie šokki, kui ükskord Austraaliasse jõuame, saamegi aega pärast 7-kuulist Aasias rändamist kõrgema hinnatasemega kohaneda.

Ida-Timoris räägitakse tetuni keelt, mis on kasutusel ka teisel pool piiri Indoneesias, aga ainult Timori saarel ja piiri lähedal. Teine ametlik riigikeel on portugali keel ja argiolukorras kõneldakse tetuni ja portugali segakeelt. Mis tähendab, et mina oma hädise hispaania keelega sain siin asjad täitsa aetud. ATMidest tuleb päris ehtsaid Ameerika dollareid.

Pärast asjade konteinerisse lukustamist jäi meil 11 päeva, et Ida-Timoris ringi vaadata, Darwinisse pidime lendama järgmisel päeval pärast seda, kui konteiner kõige varem Austraaliasse võiks jõuda. Nüüd juba teame, et laev hilineb ja me oleme seal liiga vara, aga lennupileteid ümber vahetada pole enam mõtet. Meie Airbnb kaaslasteks olid lisaks Timile kaks taani tüdrukut – Rikke ja Ane, kes teevad Dilis 3-kuulist internatuuri ja oskasid soovitada, mida peale hakata ja kuhu minna, kui endal rattaid all pole. 

Aga kõige rohkem tahtsime me lihtsalt puhata ja mängida, sest intensiivne nädal laevatamise orgunnimist, asjade lahti- ja kokkupakkimist ning puhastamist väsitas ikka täitsa ära. Et me kogu aega lihtsalt surnuks ei lööks, käisime siiski lähedalasuval Atauro saarel ja üheks päevaks rentisime Dilis kohaliku kaudu mitteametlikult rolleri, et lõpuks ka linnas ja selle lähedal pisut ringi vaadata.

Täna sõidame lõpuks ära Austraaliasse ja nii lõpeb üks etapp meie matkast ning algab tutvumine ja kohanemine uue meretaguse tundmatuga. Ootame põnevusega!