Aprilli keskpaigaks me Austraaliasse enam ei jõua, nagu näha. Võib-olla jääbki puudu see generaatori tõttu Jakartas veedetud nädal pluss viisa pikendamiseks Singapuris käidud aeg, aga ega me ju ei tea, mis ootab meid Ida-Timori pealinnas Dilis, kust lähevad konteinerlaevad Austraaliasse, ja kui kiiresti tsiklid sealt teele saame. Ning teisel pool kätte – see pidi veel eriti keeruline olema. Mõned ootavad mitu nädalat, enne kui liikuma saavad... Nii raske on sellisel matkal midagi kindlat kokku leppida. Praeguseks muutub juba kahtlaseks, kas jõuame Austraaliasse sellekski ajaks, kui Jani vanemad meid mai keskel vaatama lendavad, piletid juba ostetud ja puha. Närvipinge kasvab iga päevaga. 

Bali oli pärast Jaavat nagu teise riiki oleks sattunud: roheline, lopsakas, oluliselt rahulikum ja vähesema liiklusega. Ka usk on seal teine – hinduism –, nii et kõikjal võis näha armsaid varjulisi templeid ja kaunistatud altareid. Õhkkond on mõnus ja turistidega ollakse harjunud, enamik, kelle poole pöördusime, tönkasid ikka mõne sõna inglise keelt. Üheks ööks leidsime endale ägeda telkimiskoha rannas, üksildase templi kõrval vaatega Agungi vulkaanile, mis on nüüdseks rahunenud, ja kuigi paar kalurit õhtul merelt tulles meid laagrit püsti panemas nägi, naeratas ja tervitas, siis hommikul tulid kurjade nägudega mittekalurid ja ajasid meid sealt ära. Indoneesias on muidu rand avalik ja kõik võivad seal olla. Aga noh, seal oli ka tempel, ja kuigi me telkisime omast arust lugupidavas kauguses, ei sobinud see neile hästi. Mis seal ikka, pakkisime end kokku, veetsime pisut aega tumeda vulkaanilise liiva ja kividega imeilusas rannas ning sõitsime õhtuks lõuna poole, kus on palju heledamad rannad, aga vesi pole nii puhas ja läbipaistev kui põhjarannikul. Vaatasin üle Jimbarani linna ja ranna, kus mõned aastad tagasi puhanud olin, ja olime seejärel valmis Balilt lahkuma. Võib-olla tuleme siia tagasi, kui oleme rattad Austraaliasse minevale laevale saanud ja peame aega parajaks tegema, kuni nad kohale jõuavad. 

Järgmine saar Balist ida poole – Lombok – on nii pisike, et selle võiks poole päevaga läbi sõita, aga me jõudsime sinna alles pimedas ja jäime pärast pikaleveninud ööbimiskoha otsimist ühe väga ära peidetud külalistemaja aia taha telkima, sest pererahvast ei näinud kodus olevat. Nad siiski olid, pidasid rannas videvikku, aga kui nad meid leidsid, oli meil juba telk püsti ja me ei hakanud enam tuppa kolima. Äratus oli kell 4, sest see saar on jälle islamistlik ning mošeesid leidub külades kohe iga paarisaja meetri järel. 

Lombok oli kohe tuntavalt väiksem igas mõttes: teed kitsamad, puud madalamad, rannariba ahtam... Ka prügi vedeles päris palju. Kui Balil sõitsime läänest itta põhjarannikut pidi, siis Lombokil otsustasime sõita lõuna pool. Vaatasime üle kuulsa Kuta surfiranna, aga kui olime poe ees jäätisepausiks peatunud ja selle ajaga sealt 20 valget inimest läbi käis, saime aru, et see koht pole päris meile ja sõitsime edasi. 

Õhtuks olime juba Sumbawal. Mida edasi ida poole, seda tühjemad on teed. Praamiliiklus on saarte vahel sage ja oleme saanud alati kohe laevale, kui sadamasse jõuame. Mõne saare vahel käib praam iga tund, mõne vahel paari tunni tagant, aga ikkagi ööpäev läbi. Sumbawalt edasi on juba keerulisem, sest Floresele läheb praame üks-kaks päevas ja keegi ei tea, kas siis üks või ikkagi kaks, ja mis kell need minna võiksid. Uurisin Ashilt, kes siit paar kuud tagasi läks, tema ütles, et ainus praam Floresele läheb kell 10 hommikul ja olgu me vara sadamas. Meie olime aga pärast esimest kohutavat Sumbawal veedetud ööd lutikatest kubisevas teeäärses motellis sõitnud kenasse surfarite randa ja ei raatsinud hommikul kuidagi vara ärgata ja minema hakata, seda enam, et sattusime kokku ägedate rändurite Yvonne’i ja Andreasega Itaalia Alpidest, kellega juttu jätkuks kauemaks. Pealelõunal sõitsime ikkagi sadamalinna ära, et leiame seal ööbimiskoha ja lähme siis järgmisel hommikul laevale, aga kui kohale jõudsime ja asja uurima hakkasime, selgus, et selle päeva ainus praam läheb paari tunni pärast kell 18 ja just hakati pileteid müüma. Vahel meil ikka veab. 

Kohe praamile oli tore küll, aga see jõudis Floresele kell 1 öösel! Paljudel praamidel on salongis madratsite hunnikud ja inimesed siis võtavad sealt ja magavad nendel. Vedasime ka kaks tükki laevalaele ja tukkusime pisut, salong oli nii rahvast ja suitsuhaisu täis, et ega seal midagi hingata polnud. Õnneks oli meri rahulik ja taevas selge. Lootsin, et praam jõuab kohale hiljem (st alles järgmisel varahommikul) ja me ei pea enam magama minema, vaid saame kohe asuda otsingule, millise tuuriga minna vaatama Komodo varaane, aga sel kellaajal oli kõik kinni, ka külalistemajades pidi kaua kolistama, enne kui ööbimise asjus jutule sai. Kui ma hommikul kell 7 ärkasin ja uuesti välja läksin, et uurida, mis kell Komodo tuurid algavad, selgus, et kõik väljusid 5–5.30 ja täna neid enam ei lähe, saartevaheline hoovus ei võimalda. Privaattuuriga oleks vist ikka saanud (huvitav, kuidas raha hoovust muudab?), aga juba tavatuur oli tegelikult sellises hinnaklassis, et me vist oleks loobunud nagunii. Saime seda teha pisut kergema südamega seetõttu, et tahtsime jõuda Florese keskosast Lääne-Timorile – mitte  kui riiki (vrd Ida-Timor), vaid Timori saare lääneossa, mis kuulub Indoneesiale –  väljuvale praamile ja meil poleks olnud võimalik kaht päeva saare selles otsas veeta, muidu poleks jõudnud. Floreselt Timorile käib praame juba palju harvem, korra või kaks nädalas ja jälle pole teada, kas siis korra või kaks. Ka väljumispäevade ja kellaaegade kohta saime nii vastukäivat infot, et ainus võimalus oli sadamasse sõita ja otse allikast uurida. Sellistel hetkedel tunned puudust, et praamiliikluse kohta oleks õige info netis reaalajas saadaval ning võid ka piletid ära osta... Ühe vedaja kodulehel oli eelmise aasta graafik ja teine kuvas oma lehel mööda ekraani ringi ujuvat akvalangisti. 

Flores oli seni nähtud saartest kõige metsikum – seal pole ühtegi 100 meetrist pikemat sirget lõiku ja kogu Trans-Flores-Highway on uhkele nimele vaatamata kitsas ja eriti kurviline tee vulkaanide kõrval, vahel ja peal. Aga selle eest väga ilus. Aimeresse, kust räägiti üht praami väljuvat, oli 200 km ja me sõitsime seda terve päeva. Kohale jõudes selgus, et praam läheb laupäeva hommikul ja nii oli meil üks päev aega, et ümbruskonnas ringi vaadata. Kuigi kogu Indoneesia on vulkaanide tõttu kuumaveeallikaid täis, pole me ühtegi neist sisse astunud. Parandasime selle vea siis nüüd ja leotasime oma pikkadest sõidupäevadest kangeid konte vannisoojas vees koos veel mõne turistiga. Flores on valdavalt katoliiklik saar, mis tähendanuks ka võimalust üle pika aja sealiha süüa, kui me oleks seda kusagilt leidnud. Aga me ei leidnud. 

Meie tailasest sõber kapten Jack, kellega loodame tsiklite Austraaliasse saamiseks ühise konteineri rentida, oli meist paar päeva maas, aga tegi mõned pikad päevad ja Floresele jõudes ka ühe öösõidu, jõudis meiega samale Lääne-Timorile minevale praamile ning edasi kulgesime kolmekesi koos. Meie ühine teekond sai otsa juba Ida-Timori piiril, kus selgus, et Tai kodanikel on riiki sisenemiseks vaja viisat. Ma olin uurinud meie kohta ja teadsin, et saame viisata ja küsisin tegelikult ka kaptenilt, kes oli surmkindel, et temal kui aasialasel pole viisat vaja ja ta ei vaevunud seda ka kontrollima. Motokapten on tema sõitjanimi, Jack tema nimi hääldatavas keeles ja kui ta just mootorrattaga ei sõida, siis on ta Thai Airwaysis Boeing 747 piloot (this is your captain speaking). Oleme teda naljatamisi hakanud nimetama kapten Jack Sparrow’ks, kel vaatamata muretule, kohati isegi süüdimatule olekule kõik kuidagi siiski laabub. Eks ta keeraski piiril otsa ringi ja sõitis päevatee tagasi Kupangi Ida-Timori saatkonda, aga meie taaskohtumise ajaks olin mina kogu uurimistöö väljuvate laevade kohta ära teinud, mis tema elu palju lihtsamaks tegi. Ise ta veel rõõmustas, et kui ta oleks jäänud kohe viisat tegema, poleks ta saanud üldse meiega koos sõita. Igas halvas on midagi head! 

Kui meie kiirustame Austraaliasse nüüd juba Jani vanematega kohtuma, siis kaptenil on rutt, sest ta sai tööandjalt vabaks ainult kaks aastat. Tema plaan sisaldab palju rohkem üle ookeani sõite ja palju kiiremaid vahemaade läbimisi. Meil aga polegi pärast Austraaliasse jõudmist plaani, mis edasi saab ja millisele mandrile läheme. Hakkame alles uurima ja mõtlema. Erineme enamikust kohatud rändurest selle poolest, et neil on rada valmis, mida nad sõidavad, sageli on see ka tsiklile joonistatud, meie tõmbame joone kaardile alles tagantjärele. Ma ei ütle, et üks viis on parem kui teine, kindlasti on lihtsam minna, kui tead, kuhu, aga ma leian, et vabadusel mitte minna või mujale minna on ka oma võlu. Või noh, minu puhul kukuks see välja pigem nii, et kui ma olen midagi kindlat öelnud või kuhugi joone tõmmanud, pean kindlasti oma sõnu ja pliiatseid sööma.