Räägitakse, et Austraalia idarannik on pööraselt ilus ja seal on väga palju teha. Me ei saa seda kinnitada ega ümber lükata, sest... me nagu olime idarannikul ja ei olnud ka. Saime üsna kiiresti aru, et üks kaunis rand läheb seal järgmiseks üle, saaks surfata (kui oskaks), ujuda (kui poleks krokodille ega jahedaid ilmu) või Suurt Vallrahu (Great Reef Barrier) vaatamas käia, kalastada, jahi või kajakiga sõita jne (kui oleks palju raha), aga lamemaaelanikena tundus meile mööda Suurt Veelahkmeahelikku (Great Dividing Range) sõitmine ikkagi huvitavam. Niisiis valisime sisemaa ja hõredama liikluse, kurvilised teed ja kaunid vaated, millega hommikuti kaasnesid härmas mootorrattad ja jäätunud kohvivesi.

Võiks arvata, et sõnad “jäine”, “lõuna” ja “Austraalia” ei käi justkui üldse kokku, aga oleme omal nahal tunda saanud, et käivad ikka küll. Kui kohalikega ühe teemaja õuel arutasime, kuhu me järgmiseks läheme, karjatasid kõik kohkunult: “Aga seal on ju kuus miinuskraadi!” Noh, nii hull polnud, -3°C nägin kõige madalamat temperatuuri, aga ühel eriti külmal hommikul ei paindunud näpud tsiklivõtit keerama, et termomeetrit vaadata. Austraalia keskosa kõrbest läbi sõites olid rattad igatahes härmas igal hommikul.

“Kas sa näed, kes siin on!” kuulsime selja tagant tuttavahäälset hüüatust Fitzroy Crossingu ainsas tanklas, kuhu õhtupimeduses pärast Gibb River Roadilt lahkumist sõitsime, et Jani ema-isaga kokku saada. Õigupoolest pidime kohtuma kämpingus, aga me rattad liikusid juba aurude peal ja tahtsime kõigepealt bensiini võtta. Tanklas oli ka üks Britzi matkabuss, mis osutuski Marika ja Kalle järgmiste päevade koduks. Mina ei jõudnud tervitamiseks mootorratta pealt mahagi ronida ja sain kõik kallistused kätte, üks jalg veel üle tsikli ja kiiver peas. Lõpuks pidime ka teistele inimestele sinna tanklasse ruumi tegema ja oma jällenägemisvadinat mujal jätkama.

Olime sellest 660 km pikkusest otseteest Derby ja Kununurra-Wyndhami ristmiku vahel kuulnud räägitavat kui eriti ekstreemsest rajast, kus on väga treppis kruusa- ja pinnasteed. Lisaks tuleb läbi sõita jõgedest, kus luusivad ringi kurjad krokodillid, kes söövad kõike, mis liigub, suurusest olenemata. Vaatasin teeleasumise eel Gibb River Roadi suurimast jõeületusest mõned hirmutavad videod ja otsustasin, et ... ei lähe ikka, liiga õudne. Või see, läheme. Vist. Eijaa, ikka läheme! Mhmh, kindlasti lähme!

Saabusime Austraaliasse teadmisega, et laev, mis pidanuks Dilist meie tsiklid juba mitu päeva tagasi peale võtma, pole sinna veel kohalegi jõudnud. Olime nagu Vladimir ja Estragon, kes iga päev puu all Godot’d ootasid – kas ta üldse tuleb ja millal... Enese ülespoomist me siiski ei kaalunud, aga ma pean seda ootamiseasja ikka veel palju harjutama. Aina lähenes päev, mil Jani ema-isaga nii umbes 2000 km kaugusel Broome’i linnas kohtuma pidime. Ja kuidagi poleks tahtnud sinna mööda kiirteed kimada, silmad ruutus peas.