Nicaraguasse sissesaamine oli nagu takistusriba läbimine – igat sorti asjamehed muudkui ilmusid ja küsisid raha kõikvõimalikel ettekäänetel: munitsipaalmaks, teemaks, turismimaks, riiki tulemise maks, tsiklite mingi tundmatu vedelikuga piserdamise maks, kindlustusmaks. Enne veel pidime tõrjuma “abistama” kippujaid, kes sind hiljem suure tasuga üllatavad. Pärast pea saja dollari laialijagamist ja lämmatavas kuumuses kaks tundi oma paberitega ühe ametniku juurest teise juurde käimist saime lõpuks riiki sisse. Asja ei teinud lihtsamaks see, et need, kelle käest pidime templeid ja allkirju saama, ei püsinud paigal, vaid sibasid mööda mitmesajaruutmeetrist platsi ja ümbritsevaid hooneid pidi ringi. Ütleme nii, et on lihtsamaid ja meeldivamaid piiriületusi olnud.