Kesk-Ameerika riikidest on Panama ja Costa Rica sellised turvalised, pealtnäha peaaegu heaoluriigid, aga põhja poole liikudes läheb keerulisemaks. Kodusõjad, gängide sõjad, korruptsioon, rahulolematus, protestid, vaesus, harimatus, narkootikumid – korralik kombo, et külvata ebakindlust ja hirmu ning peletada turiste. Lubasime endile, et senisest rohkem peame kinni oma “ohtlike kohtade reeglist” pimedas mitte sõita, tsikleid mitte tänavale parkida ja ühes kohas mitte liiga pikalt viibida, aga juhtus nii, et juba esimesel õhtul jäime hilja peale, selles linnas parkisidki kõik tänaval ja noh, meile meeldis seal niivõrd, et jäime paariks päevaks. Reeglid ongi teadagi milleks. 

Nicaragua gringo-trail ehk turistitee kulgeb riigi lääneosas. (Väljend “gringo” märgib halvustavalt valget inimest, kellelt tuleb võimalusel seitse nahka koorida.) Ei saa küll öelda, et ida pool, Kariibi mere ääres midagi poleks, aga sinna eriti ei minda. Keegi ütles meile, et sealne rahvas ei taha eriti turiste ega üldse Nicaragua osagi olla, kuna nad on seal nii teistmoodi (Aafrika päritolu) ja riik pole nende eest hoolt kandnud, et tahtagi selle koosseisu kuuluda. Pole sinna õieti ligipääsuteidki rajatud. Kuhugi maani üks tee läheb, aga edasi tuleb mööda jõgesid liigelda. No ja alati, kui tsiklid tuleb maha jätta, kaob meil pool isu kuhugi minna juba ära. Niisiis püsisime truult gringode sissetallatud radadel. 

Eelmisel aastal olid Nicaraguas jälle rahutused ning politsei tulistas rahumeelseid protestijaid. Olukord destabiliseerus sedavõrd, et turistid hoiavad praegu Nicaraguast eemale. Hetkel pole küll põhjust, või noh, ettevaatlik tasub ikka olla, aga turistide nappus ja lisaks vihmaperiood, mil siia nagunii vähem tullakse, on majutuse hinnad alla viinud. Olime täitsa rõõmsad, kui Leónis veel ühte turisti nägime, nii et ajasime temaga kohe juttu. 

Nicaraguas on kombeks üle linna undavaid häiresignaale lasta. Kui see esimesel korral San Juan del Suris juhtus ja inimesi ruuporist kohe evakueeruma manitseti, tormasin aknale, sest arvasin merelt tsunamit tulemas. Aga siis jäi silma, et kõik inimesed tänaval ajasid oma asju rahulikult edasi ning häirest ei tehtud väljagi. Läksin asja uurima ja selgus, et see on õppus, mida korratakse sageli. Kuidas nad teavad, millal päriselt on vaja evakueeruda? Leónis lastakse häiresignaali igal hommikul kell 7 ja kell 12, aga kui asi peaks tõsine olema, siis tehakse seda kolm korda, et niisama häirelöömisest eristada. 

September ja oktoober on Kesk-Ameerika riikides kõige vesisemad kuud ja paraku saame seda omal nahal päris sageli tunda. Enamasti on hommikuti kuiv, sadama hakkab pärastlõunal, aga et me ei ole hommikuti eriti kiired, siis väga pikalt meil sõitu nautida ei õnnestu. Planeerime küll lühikesi otsi, et jõuaks enne kohale, kui jälle ära keerab, aga iga kord ei õnnestu. Ja ilmal ei ole ka päevad vennad. 

Muidu on elu Nicaraguas lihtne ja mõnus. Meile meeldib, kui ei asjad ei ole ülearu reguleeritud ja siin just nii ongi. Eks see väljendub muuhulgas ka selles, et liigeldakse, kuidas jumal juhatab, motikaga sõites kiivrit ei kanta, inimesed kõlguvad autokastides või ripuvad kuidagimoodi millegi küljes, loomad on lahti, kell on lihtsalt ajanäitaja ja sama asi maksab samas kohas eri tujuga eri hinda, aga üleüldine olemine on meeldiv ja sõbralik. 

Korraks saime ärevust tunda, kui minu tsikkel keset jubedat äikesevihma enam käima ei läinud. Õnneks olime oma peatuspaigast vaid paari kilomeetri kaugusel, nii et kui Jan oli tulutult klemme üritanud sättida, lükkas ta tsikli käekõrval lihtsalt hotelli. Katsed näitasid, et õnneks aku, mitte pingeregulaator ega generaator. Või noh, kui õnneks, sest muidugi juhtuvad sellised asjad mitte seal, kus leidub suuri tsikleid ja on akusid valida (näiteks Panamas või Costa-Ricas), vaid Nicaraguas, kus pole ei ühte ega teist. Jätsime minu tsikli ootama ja läksime Jani omaga pealinna akujahile. Kui olime paar tundi tulutult otsinud, hakkasin juba lootust kaotama, aga viimasest soovitatud kohast saime. Hiinaka küll, aga vähemasti töötav aku. Esialgu. 

Nicaraguas on mõned päris kenad linnad, nagu Granada ja León. Eriti Granadas jalutaks nagu romaani lehekülgedel, kus kirjeldatakse unise koloniaalse linnakese pärastlõunaseid kuumust õhkuvaid tänavaid, mille heledavärviliste majade aknakardinad liiguvad tasakesi tuules ja varjulised sisehoovid peidavad igasuguseid saladusi. Aga Nicaragua on ka vulkaanide ja järvede maa ning meil õnnestus ära näha nii Masaya vulkaani kraatri põhjas pulbitsev magma kui käia vaatamas Nicaragua ja ühtlasi kogu Kesk-Ameerika suurimas, Cocibolca järves asuvat Ometepe saart.  

Kõige ägedamaks ettevõtmiseks osutus Somoto kanjonis voolavat Coco jõge pidi alla kõndimine/ujumine, kus ühest kõrgemast kosest mööda saamiseks pidime enne seda 10-meetrise kalju otsa ronima ja teiselt poolt koske jälle kiirevoolulisse vahutavasse jõkke hüppama. Eelmisel päeval oli kõvasti sadanud, nii et veetase oli tavalisest kõrgem, aga mingit ohtu tegelikult polnud.