Meie aeg siin Iraanis hakkab otsa saama, viisa kehtib veel vaid viis päeva. Pakistanini ja ehk ka sealt läbi sõidame pisut suurema seltskonnaga: meiega liituvad itaallased Lisa ja Emanuel 1200-sel GS-il ja nemad omakorda kaasasid ühe saksa paari, kes reisib autoga ja keda meie veel kohanud pole. Praegu on suur usupüha ning seoses sellega piir kolm päeva kinni, saime seda teada alles Bami (kus praegu oleme) jõudes. Pakistanini on veel umbes 400 km, nii et ootame siin piiri avanemist ja teisi järele ning vaatame seni, kuidas üle tuhande aasta tagasi märtrina surnud imaami leinatakse.

Kui seda matka planeerisin, siis olin üsna kindel, et kuni Türgini (kaasa arvatud) on kõik tegelikult üsna ootuspärane (ja oli ka), aga vot Iraan ja Pakistan... Need on keerulised, aga seda ligitõmbavamad. Tahaks ju teada, kuidas inimesed siin tegelikult elavad ja kuidas asjalood tegelikult on. Erinevalt teistest seni läbitud riikidest pole siin enne käinud ka. Pakistani kohta me veel ei tea ja ega ju Iraanigi kohta nii põgusa kokkupuute põhjal mingeid järeldusi teha ei saa, aga hirmust suurte silmadega tulime siia küll asjata. Kindlasti hoiab meid turvalise mulli sees see, et me keelest aru ei saa, aga nii sõbralikke ja abivalmis inimesi nii lühikese aja jooksul ja nii suurtes kogustes pole me küll mitte kusagil mujal kohanud. Eks ikka on asju, mis häirivad (liiklus, ülemäärane tähelepanu, hijabi kandmise kohustus, paljudele meie jaoks igapäevastele netiaadressitele pääsemise takistamine), aga need on midagi, mida me muuta ei saa ja niisiis tuleb end kohandada. Muljeid on palju ja neid süstematiseerida keeruline, sestap laotan kõik teie ette üsna nii, nagu tuleb. Aga alustame sealt, kus pooleli jäi...