Kui seda matka planeerisin, siis olin üsna kindel, et kuni Türgini (kaasa arvatud) on kõik tegelikult üsna ootuspärane (ja oli ka), aga vot Iraan ja Pakistan... Need on keerulised, aga seda ligitõmbavamad. Tahaks ju teada, kuidas inimesed siin tegelikult elavad ja kuidas asjalood tegelikult on. Erinevalt teistest seni läbitud riikidest pole siin enne käinud ka. Pakistani kohta me veel ei tea ja ega ju Iraanigi kohta nii põgusa kokkupuute põhjal mingeid järeldusi teha ei saa, aga hirmust suurte silmadega tulime siia küll asjata. Kindlasti hoiab meid turvalise mulli sees see, et me keelest aru ei saa, aga nii sõbralikke ja abivalmis inimesi nii lühikese aja jooksul ja nii suurtes kogustes pole me küll mitte kusagil mujal kohanud. Eks ikka on asju, mis häirivad (liiklus, ülemäärane tähelepanu, hijabi kandmise kohustus, paljudele meie jaoks igapäevastele netiaadressitele pääsemise takistamine), aga need on midagi, mida me muuta ei saa ja niisiis tuleb end kohandada. Muljeid on palju ja neid süstematiseerida keeruline, sestap laotan kõik teie ette üsna nii, nagu tuleb. Aga alustame sealt, kus pooleli jäi...

Lisa kommentaar

Kommentaarid (2)

No lahe pilt ja jutt ka igal juures. Iraani külalislahkus endiselt tasemel. Maailma suurima ja ka valgeima soolajärve leiate Lõuna-Boliiviast Uyunist, aga sinna veel aega, kui jaanuaris satute, siis seal Dakari rally ka ;) Margus Pilv · 19. september 2017

Oi kui äge. Just eile käisin vaatamas, et näe, nad on Yazdi jõudnud.
Minu kogemuse kohaselt on pärslastest külalislahkemad ainult grusiinid, aga võibolla on nende külalislahkus lihtsalt pealetükkivam ja pärslaste oma väärikam.
Tsiklid tollisid nad välja ilmselt sellepärast, et nad kirjutavad ka vales suunas.
ja 5+, et Jan pearätti kannab :) Anneli · 20. september 2017