Meie Myanmari ja Tai sõitu organiseerib üks reisikorraldaja, kellel on siin Aasias pea igas riigis esindus. Ühe firmaga asju ajada oli mõnevõrra lihtsam ja odavam kui võtta keegi Myanmari ja keegi teine Tai jaoks ning siis ise kuidagi korraldada, et kõik samaks ajaks joonde saab. Nüüd on kõik meie load ühe ettevõtte organiseerida, ajatada ja loodetavasti ka vastutada. See on teine kord, kui peame kontrolli oma edasiliikumise üle käest andma (esimene oli eskort Belutšistani piirkonnas Pakistanis), aga mingit muud võimalust jälle polnud. Myanmar laseb riiki oma transpordivahendiga läbida ainult ametliku reisikorraldaja saatel ja Tai maanteeamet lubab pöörduda ainult siis, kui seda teeb nende äriregistris registreeritud ja vajalike litsentsidega reisibüroo. Enamasti pakutakse Myanmari läbimiseks 10-päevast marsruuti, aga et meie riigi lõunaossa ei lähe, saame ikkagi veel vaatamisväärsuste jaoks aega võttes hakkama 7 päevaga pluss 1 päev Taist läbi saamiseks ja Laosesse sisenemiseks. Iga päev maksab ja mitte vähe, nii et oleme kuulnud ka matkajatest, kes Myanmari ja Tai paar tuhat kilomeetrit 3 päevaga, silmad ruutus, läbi kihutavad. Tõesti, see 8 päeva läheb meile maksma sama palju kui seni poolteist-kaks kuud omal käel rändamist, aga eks meie soovil mööda maad edasi liikuda ongi oma hind, mis teha. 

Siin Kirde-Indias on kaheksa osariiki, millest kahte – Sikkimisse ja Arunachal Pradeshi – sisenemiseks on vaja eriluba, mida meil pole. Arunachali saab lisaks ainult ametliku giidi korraldatud ekskursiooni käigus, mis võtaks meilt vabaduse ise oma rada, huviväärsusi ja tempot valida. Myanmari puhul peame sellega juba nagunii leppima. Tee Myanmari suunas oleks meid läbi toonud ehk kahest-kolmest ülejäänud osariigist, aga nüüd tuleb välja, et käime kõigis kuues, kuhu saab, sest meil pole ikka veel Tai luba. Enne selle saamist ei ole tark Myanmari siseneda, muidu oleksimegi seal lõksus: Laosesse välismaalasi Myanmarist ei lasta (selleks peamegi korra Taisse põikama, sealt saab), Hiinasse me ei taha, sest ka seal saab liikuda ainult väga kalli giidi saatel (ja meil pole ka viisat), Taisse ei tohi ja Indiasse tagasi ei saa, sest meie kahekordse sisenemisega viisa on nüüd ära kasutatud. 

Juba üsna Myanmari piiri lähedal olles saime teada, et meie tuur algab Tai loa viibimise tõttu kaks nädalat hiljem. Oleme vahepeal genereerinud igasuguseid lisadokumente ühtede ja teiste selgitustega, otsinud väikestest India küladest printimise ja skaneerimise võimalusi ja teinud edaspidi ja tagurpidi saltosid, et Tai maanteeameti aina jaburamatele nõudmistele vastata. Ja tegelikult ei tea me ka praegu, kas uus kuupäev paika peab ja me siis tõesti alustada saame. Meie Myanmari-Tai grupp pidi olema 6-liikmeline, aga praeguseks teame, et lisaks meile on sinna tulemas üks vene paar Moskvast, kes reisib autoga, ja ka neil on dokumentidega olnud palju jama. Kõige vähem meeldib Tai maanteeametile meie juhiluba ja nad nõuavad selle inglise keelde tõlkimist ja legaliseerimist, mis on eriti jabur seetõttu, et meil on neile esitada 1968. aasta rahvusvahelise konventsiooni ingliskeelne juhiluba samade andmetega, aga seda nad ei arvesta, sest tunnistavad ainult 1949. aasta konventsiooni ja seetõttu sunnivad meid nagunii piirilt ostma Tai juhiloa. Milleks siis kogu see sekeldamine juhiloa ümber, jääb üsna arusaamatuks. Arvestades asjaolu, et me sõidame Tais ainult 100 km selleks, et Laosesse saada, on see kõik liiga suur raha- ja ajakulu nagunii. Aga juba on lugeda, et Tai kehtestab välismaistele sõidukitele iga läbitud kilomeetri eest lisaks loale ka kopsaka teemaksu, nii et nad keeravad vinti aina peale. Ilmselt peame end tundma õnnelikena, et see meile veel ei kehti. Kui ma ei oleks enne Tais käinud ega teaks, et seal on väga mõnus olla, inimesed toredad, toidust me ei räägigi, siis ma ei tahakski sinna minna. Mitte kunagi. Aga õnneks pole bürokraatial tailaste ja Tai kui reisisihtkohaga midagi pistmist. 

Aga tagasi Indiasse, kus meil on nüüd ootamatult lisaaega. Olime algul üsna pettunud, sest vaim oli juba sätitud edasiliikumise olekusse, ja ka nõutud, et mida me sellega ajaga nüüd peale hakkame, aga ega muidugi tegevusest puudu ei tule, kui maha rahuneda, sisse-välja hingata ja pisut ringi vaadata. 

Peab ütlema, et see pool Indiast ei ole kogu ulatuses nii lihtne ja mõnus kui esimene pool oli. Nautisime väga Darjeelingut ja Assamit – kahte teeistanduste piirkonda, üks mägedes ja teine madalamal, esimene maailma ühe parema ja kallima tee kodukant ja teine India kui teejooja maa põhiline varustaja. Aga siis keerasime otsa lõuna poole ja sattusime Bangladeshi piiri ääres nagu teise maailma. Teadsime ette, et see kant on ainult seiklushimulistele, sest teed võivad olla halvad ja turismi-infrat napib. Meil ei ole muidu probleemi, kui hotelle ei ole, aga kui tee ääres on pooleldi vee all olevad väljad nii kaugele kui silm ulatub ja iga kuivema koha peal on kellegi elamine, või on kohe tee ääres mäed ja lamedat kohta, kuhu telk poetada, ei leia, siis on hotellide puudumine pisut ebamugav. No ja ikka veel läheme alt mõttega, et kui halb see tee siis ikka olla saab. Saab-saab. 

Inimesed tundsid meie vastu jälle ebamugavalt suurt huvi, seisid sageli kambaga tihedalt me ümber ja kommenteerisid omas keeles ja itsitasid midagi ning inglise keelt eriti ei rääkinud. Kui kõik see – kehvad teeolud, mittesuhtlevad inimesed ja raskused ööbimiskoha leidmisel – kokku panna, siis... ütleme, et oli küll seiklushimulistele, mis tundub olevat reisiraamatute eufemism keerulisemate piirkondade tarvis. Samas saab plusspoolele panna hõredama asustuse, väiksema liikluse, puhta õhu, ilusa looduse, odavama elu ja sugugi mitte vähetähtsana imetoredad ja lahked teel kohatud inimesed. Nüüdseks oleme seikluslikest osariikidest ühes tükis väljas ja taastume sõbralikus Assamis asuval Majuli jõesaarel, kus elu on aeglane ja ilus. 

Myanmari tuuri järgmise väljakuulutatud alguseni on aega 10 päeva...