Algus oli tõesti raske, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, sest ka inimesed ei olnud Belutšistani piirkonnas, kust Pakistani sisenesime, just ülearu sõbralikud. Siinsete lõbustuste hulka kuulub näiteks möödasõitjate kividega loopimine (minu ratas sai pihta, teised pääsesid). Üks eskordimees tuli hoiatamata ja togis mu kaitsmeid Kalašnikovi toruga, tahtis teada, mis need on ka, ja oli päris üllatunud, kui ma palusin tal end automaadiga mitte sihtida. Pimedas mitmerealisel teel kontrollpunkti tõkete vahel manööverdades tonksas üks mikrobuss mind küljekohvrisse. Et müks polnud väga tugev, ei teinud ma välja. Kohe tuli ta uuesti ja lükkas nii, et kaotasin tasakaalu ja pidin ümber kukkuma. Kui jälle teele sain, sõitsin talle kõrvale ja karjusin tema irvitavasse näkku, mis ma tast arvan. Siis ehmatas ära küll – välismaalane ja veel naine, sellega ta polnud mind teelt välja nügides arvestanud. 

Mõne päeva pärast hakkasime aru saama, kuidas eskordimeestega käituma peame, et endal elu lihtsam oleks. Siiani olime viisakad eurooplased ja lasime endale liiga palju dikteerida, mida tohib või saab ja mida mitte. Hiljem kinnitasid mitmed kohalikud meie enda tekkinud arvamust, et Pakistani suurim probleem on ebapädevad inimesed. Väidetavalt ka korruptsioon, aga see toimib pigem väga kõrgel tasemel ja tavakodanikku ei puuduta. Politseil ja sõjaväel on siin suur võim, neid on näha igal sammul ja neist hoitakse üldiselt eemale. Pea igasse majja (ka toidupoodi ja McDonald'sisse näiteks) sissesaamine käib püssimehe valvsa silma all ja läbi turvaväravate. 

Õnneks on Pakistanil ka teine külg: külalislahke, hoolitsev, kaasamõtlev, abivalmis. Ka loodus on mitmekesine – tolmusest ja kuumast kõrbest lõunas sõitsime Karakorami mägedesse põhja, kus on metsane ja muidugi mida kõrgemal, seda paljam, külmem ja lumisem. KKH ehk Karakoram Highway on üks kõrgemaid teid maailmas, kuhu mootorsõidukiga minna saab ja meie sõitsime sellel nii kaugele, kui Pakistani viisa lubas – Hiina piiri äärde. Kogetud temperatuuride vahe Pakistanis oli 38,5 kraadi. Ühtmoodi pingutavad olid taluda nii kõrbekuumus kui hõre õhk ja miinuskraadid, kui kõrgemale läksime. Karm maa igas mõttes. 

Võrreldes Iraaniga on siin olemine vabam. Naised kannavad värvilisi riideid ja hijabi kandmine on väidetavalt vabatahtlik (Islamabadis ja Lahores nägin tõesti ka katmata peaga naisi). Kuigi väljaspool suuri linnu naisi tänavapildis väga näha pole ja kui on, siis ikkagi kaetult, ei kandnud mina siin hijabi ja see oli täiesti okei. Siiski on nii meestele kui naistele kindlad ootused ja see kehtib ka nooremate põlvkondade puhul. Ühel õhtusel koosviibimisel hakkas kohalik mees kooki lahti lõikama, nentides, et see on tegelikult naiste töö. Ma mõtlesin valjusti, et meestel seisab nuga üldiselt sama hästi käes kui naistel, mille peale kõige noorem mees seltskonnas süttis ja pika tiraadi esitas, kuidas meeste töö on raha koju tuua ja pere turvalisuse eest hoolitseda ning naise töö kodu ja lapsed korras hoida. Tõmbasin juba kopsud õhku täis ja tegin suu lahti, siis vaatasin enda ümber (seltskonnas oli neli eurooplast, neist kaks naist, ning kuus moslemimeest) ja panin suu kinni tagasi. Pisut hiljem küsis keegi, kuidas ma ometi mootorrattaga sõidetud saan. Vastasin, et samamoodi nagu kooginuga seisab tegelikult käes ka mehel, saab naine mootorrattaga sõidetud. Rohkem meeste ja naiste ning nende tööde ja ülesannete teemat ei puudutatud. Ja kes mida saab või ei saa. 

Tähelepanu pöörati meile oluliselt vähem kui Iraanis, kuigi ka siin võis näha autost väljaulatuvaid käsi telefonidega meist pilti tegemas. Vahel astuti ka juurde, et pilti küsida ja harvem peeti kinni, et meist pilti teha. Inglise keelt räägitakse siin rohkem (või vähemalt saadakse aru), aga sellel on muidugi ka ajaloolised põhjused. Ja internetilehed, mida mina vaadata tahtsin, olid igatahes kõik lahti. 

Enamik inimesi ostab oma toiduvarud teeäärsetest väikestest putkadest või basaaridelt. Islamabadis nägin üht väga korralikku toidupoodi, kust võis leida kõike, mida hing ihaldas – jah, isegi Lavazza kohvi ja kondenspiima. Paar korda hellitasime end McDonald’si burgeritega, esimestega selle reisi jooksul. Muidu on toit siin terav ja paljuski juba indiapärane ning väga maitsev. 

Argipäeva tavapärane osa on elektrikatkestused, sestap on pea igas majapidamises diislil töötav generaator (mis tähendab paraku kõikjale levivat vingu). Kaugemates piirkondades lülitatakse generaatorid sisse alles pimeduse saabudes, seni ollakse elektrita. Odavama otsa hotellides küsitakse ööbimise eest 10-50 eurot kahese toa eest vaatamata sellele, et pole ei elektrit, internetti ega sooja vett ja linad on mustad ning tuba koristamata. Sellise röövkapitalismi juures polnud meil raske telkimise kasuks otsustada, ka põhjapoolsetes mägedes, kus öised temperatuurid olid 0 kanti. Aga vahel leidsime ikka odavama (ja puhtama) võõrastemaja ka. 

Pakistanis elab palju eri hõime ja haritud pealinlaste sõnul on paljud neist ajast maas ning vaenutsevad omavahel. Nii ei saa me teha järeldust kõikide pakistanlaste osas, aga väga sageli öeldi meile, et Pakistanile on suur au, et me seda riiki külastame. Kui jutuajamine läks tavapärasest kust-tulete-kuhu-lähete-kas-tõesti-mootorratastega-kaua-olete-teel-olnud jutust kaugemale, küsiti ausat tagasisidet Pakistanile ning uuriti, kui palju erineb kohapeal pilt sellest, millise maalib Lääne meedia. Jah, pidime tõdema, me ei tajunud endale mingit ohtu, kuigi tõele au andes lõhkas meie Belutšistanis viibimise ajal meie lähedal end siiski üks enesetaputerrorist. Külalislahkus on siin normiks ja kohalikega väljas söömas käies ei õnnestunud meil kordagi enda eest ise maksta. Hotellides me ei pidanudki väga elama, sest meie majutamine oli juhuslikult kohatud inimestele auasi ja võõrustamise kunst on siin tõesti tasemel. Näiteks elasime Islamabadis ühe pere juures eraldi külalistemajas, meie kasutada anti teenijad ja kokk. Aga juhtus ka, et kui telkisime hotelli õuel ja valmistusime endale telgi kõrval priimusel hommikusööki tegema, kutsus üks hotelli külalistest meid sisse hommikusöögile. Kui küsisin, miks ta seda teeb, vastas ta, sest me oleme külalised. Ja külaline tähendab siin Allahi õnnistust. 

Liiklus on võrreldes Iraaniga lohutavalt normaalne, minu ajule sobib vasakpoolne liiklus pealegi pareminigi kui parempoolne. Suuremad teed on vähemalt 2+2, rekkad püsivad aeglases reas ja kui teevadki möödasõite, siis lähevad oma ritta tagasi. Ja nad vaatavad peeglisse, enne kui möödasõitu alustavad! Kui tekib ummik (ja neid tekib), läheb muidugi ka vasakpoolne teeserv kiiresti täis. Islamabadis on suisa lust sõita – siin on valgusfoorid ja need toimivad (kui mitte, on kohal politseinik, kes ristmikku reguleerib). Mingi värk on siin kõikidel siiski parema suunatulega, mis võib tähendada nelja asja: ma keeran paremale, ma keeran vasakule, sõida mööda, ära sõida mööda. Tähtsamad sildid tee ääres ja ka mujal on ingliskeelsed, nii et vahel mõtlen, kuidas kirja- ja ammugi võõrkeeleoskamatu kohalik peaks aru saama, mida olulist talle öelda on. 

Pakistan on väga vastuoluline, aga kindlasti väga eriline maa ja me ei unusta seda niipea. Soovitan võimalusel tulla seda oma silmaga vaatama ja omal nahal kogema, kuni turiste siin vähe käib ja kohalikud nendest rikkumata on. Kuigi see on ebaõiglane, on välismaalastele praegu veel palju rohkem lubatud kui kohalikele (nt teha pilti seal, kus muidu keelatud; sõita sinna, kuhu muidu ei tohi jne). Pöördutakse viisakalt "sir" ja "madam" ja Belutšistanist väljaspool ei olnud enam midagi röövellikku ega salakavalat ka, tavaline aus kauplemine, kus teise poole piiri kenasti ära tajud ja saad seda, mida näed. Kohalikud näevad välismaalasi muidugi ka läbi roosade prillide. Karimabadis ringi jalutades küsiti meilt, kas oleme diplomaadid Islamabadist. Kui uurisime, miks ta seda arvab, vastas mees, et meil on puhtad riided ja me lõhname hästi. Tegelikult olime juba mitu päeva telkinud ja duši alla polnud saanud.

Aga enne, kui pildilugu Pakistani süveneb, on meil klaarida Iraanist lahkumine, mis oli pisut ärev, sest leinapüha tõttu suletud piir tähendas meile lahkumist viimasel viisa kehtivuse päeval.