Ma ei taha öelda, et senine Kesk-Ameerika ei ole olnud piisavalt värviline, aga Guatemala torkab teiste hulgast siiski silma. Meie esimene peatuskoht oli vulkaanidest ümbritsetud koloniaalne Antigua Guatemala, kunagine pealinn, mis 1773. aasta maavärinas nii tugevalt kannatada sai, et uus pealinn Ciudad de Guatemala mõnekümne kilomeetri kaugusele ehitati ja endisest pealinnast, mis siis kandis teist nime, sai Antigua (vana) Guatemala. Selle vanalinn on UNESCO kaitse all, nagu meie Tallinnalgi.

Novot ja seal Antiguas saime päris mitu päeva vihmavangis olla ja lühikestel sajuvabadel hetkedel linna peal käies nägime, KUI palju on seal turiste, kuigi pole isegi hooaeg. Turism on muidugi majandusele hea, aga see tapab paljude kohalike siiruse ja väärikuse ning paneb neid sind jälitama ja manguma, et sa ostaks. Ükskõik mida. Sellepärast meile meeldivad rohkem need kohad, kus turismitööstus pole veel inimesi ära rikkunud ja hindu kõrgeks kruvinud. Aga Antigua ise on ilus, isegi väga. 

Sama võib öelda Atitlani kohta – kaunimat järve annab ette kujutada, selge rohekassinine vesi, kallastel vulkaanide vahel väikesed põliselanike külakobarad, millest mõnele saab ligi ainult paadiga –, aga kõigel on gringode jaoks kaks korda kõrgem hind ja keegi ei nurise, sest ikka tahaks sellest kõigest osa saada. 

Nii Antiguas kui Atitlani järve ääres asuvates külades ja üldse Guatemalas käib palju keeleõppeturiste. Sellest võib järeldada, et siin on võrreldes teiste Kesk-Ameerika riikidega palju turvalisem, kuigi meile loeti ikka mitu korda sõnu peale, kuhu ei ole vaja minna ja mis teed ei ole vaja sõita. Üks neist teelõikudest oli sealsamas järve ääres meie peatuspaiga lähedal ja röövimised leiavad seal aset juba aastaid. Kui siis ühelt kohalikult küsisin, kuidas on võimalik, et neid röövleid pole suudetud kinni püüda, selgus, et külas, kuhu see tee viib, elab üks võimas perekond, kellel on palju paate ja nad ei taha, et kaupa mööda teed veetakse ning teevad paadi kasuks otsustamise lihtsamaks. Niimoodi käivad asjad. 

Maiasid elab Guatemalas palju eri hõime, seal räägitakse 21 maia keelt, mis pole kõik omavahel mõistetavad. Ka riietused on erinevad, ühine joon on, et kõik on väga külluslikud. Traditsioonilisi rõivaid kannavad peamiselt naised ja see ei ole mingi näitamise asi, vaid kohe igapäevaselt kantaksegi. Noored ja lapsed ka, nii et läänelike teksade ja T-särkide nägemine kohalike seljas mõjub päris võõristavalt. Ja kõik need kangad! Kui ilusad ja erilised! Ma olen saanud eri rahvaste värve ja mustreid imetledes juba korraliku doosi ja võiks immuunne olla, aga Guatemalas käisin ikka ringi, suu ammuli, ega saanud kõikide nende tekstiilide erakordsusest küll. 

Ka looduskaunite kohtadega on Guatemalat kuidagi rohkelt õnnistatud. Lisaks vulkaanidele (millest mõned ka praegu purskavad!) ja imelistele järvedele on siin kahe ookeani kaldad, džungel nagunii, aga ka mäed ja uue lisandusena koopad. Polegi neis ammu roninud. Kogu põhjapoolne Guatemala on aga täis maiade linnade varemeid, üks koht uhkem kui teine, ja nii see pea kolm nädalat läkski nagu lennates.