See oli viimane külastatud Kesk-Ameerika riik ja erines muust Kesk-Ameerikast oluliselt. Esiteks on see kogu piirkonna ainus ingliskeelne riik. Üks kohatud rändur ütles, et kui meile meeldivad getod, siis meeldib Belize ka. Leidsime tookord, et me tunneme end üldiselt mugavalt igal pool, nii et vahet pole, aga getoks ma Belize’i siiski ei peaks, kuigi igal pool me ju ei käinud. Väidetavalt kõige getolikumasse linna Belize Citysse me sisse ei keeranud, sest seal polevat midagi vaadata. 

Küll aga käisime Spanish Lookouti nimelises kohas, kus elavad tagasihoidlikku elu mennoniidid, oma usulahuga kristlased. Nad on head põllumehed ja räägivad mennoniidisaksa keelt. Mõni nende küla käib ajaga kaasas, inimesed kasutavad mobiiltelefone ja sõidavad isegi autoga, aga mõnes traditsioonilisemas ei kasutata ikka veel elektrit ja sõiduvahend on hobukaarik. Välja näevad nad ka nagu meie kandi inimesed – heleda naha ja siniste silmadega. Naised kannavad pikki kleite, ei meigi end ja katavad juuksed rätikuga, mehed kannavad tunkesid, habet ja kaabut. Nende küla nägi välja kõike muud kui geto: sirged laiad tänavad ja igavavõitu arhitektuur. 

Teine rahvas, kellega me seni polnud kokku puutunud, on garifunad, mustad kariibid – kunagiste Aafrika orjade ja Kariibi põlisrahva järeltulijad. Elasime ühe sellise pere õue peal Kariibi mere ääres mõne päeva. Perenaine küsis esimese kolme minuti sees, mis me seal kaugel Euroopas küll teeme, et meil nii vähe lapsi on, ja ladugu ma kõik sündimuskontrolli meetodid ette. Tal endal oli küll ka ainult kaks last, aga ütles, et 7–8 on nende rahval tavaline. Elasid nad igatahes palju tšillimalt kui korralikud saksa päritolu töörügajad: kui liiga palav polnud, riisusid natuke lehti ja loojangu ajal jalutasid mööda õue suitseva tünniga, kus põletasid kookospähklikoori, et peletada sääski, keda seal oli tõesti hirmus palju. 

No ja kolmas rahvas, kes silma torkas, olid hiinlased. Nad peavad seal supermarketeid. Teinekord pole küla ollagi, aga tee ääres on kolm suurt poodi. Belize’is on lisaks noore Inglise kuninganna Elizabeth II pildiga dollaritele käibel USA dollar. ATM annab küll ainult Belize’i raha, aga maksta võid ka USA dollaritega ja vahetusraha antakse Belize’i oma, kurss on igal pool ühtne (1 Ameerika dollar = 2 Belize’i dollarit). Ja paistab, et kui on mängus USA dollar, on see on hiinlastele nagu kärbsepaber. Sama oli Panamas, kus ka käibel USA dollar – kogu sealse kaubanduse olid hiinlased juba üle võtnud. Inimesed kurdavad aga, et kuigi kohalike ärid söövad hiinlased odavate hindadega välja, ei jää nende raha Belize’i, vaid läheb ära Hiinasse, sugulastele. 

Valitsuse osas kuulsime kriitikat nädalase kohalviibimise kohta ebaproportsionaalselt palju, aga ega see ei erinenud milleski universaalsest valitsusega rahulolematusest: ikka täidavad nad oma taskuid ega kuula rahvast. 

Belize on kogu Kesk-Ameerika kõige kallim riik. Bensiin on siin 30% kallim kui naabritel Guatemalas ja mujal Kesk-Ameerikas ning näiteks telgiplatsi eest maksime sama palju kui eelmisel ööl Guatemalas konditsioneeriga toas magamise eest. Ka väljas söömist ei saanud me Belize’is endale eriti sageli lubada, aga kohalikud parimad palad pidime ikka ära proovima: nii ammuse Venemaa Keisririigi aladelt tulnud mennoniitide pirogie (pirukad), kodujuustupannkoogid (sõrnikud) ja jäätise kui garifunade huduti, vürtsika kookospiimasupi – väga maitsvad kõik.