Quinn oli meid nõus oma hoovipealses matkabussis majutama vaatamata koroonale, ta ise ja kogu tema pere on selle juba paar korda läbi põdenud. Kui Jan jõudis, tegime mõlemad positiivse kiirtesti (ka tal kurk kraapis) ja järgmisel päeval PCRi. Et Kanada lubab riiki 11. päevast pärast positiivse PCRi andmist, olimegi viis päeva Quinni juures isolatsioonis – selline kord on Washingtoni osariigis – ja teised viis päeva sõitsime ümbruskonnas ringi ning ootasime 11. päeva. 

Haigus möödus meil mõlemal üsna kergelt: minul oli harv köha, Janil polnud sedagi, vist väike palavik oli meil ka. Olime Quinni juures väga ettevaatlikud, et kedagi tema perest ei nakataks – kui majas käisime, siis maskiga ja käepidemeid desinfitseerides –, ja siiani on nad kõik terved. Ma ei jõua ära tänada seda perekonda, kuhu meid niimoodi on vastu võetud, et isegi koroona põdemine ei heiduta neid meiega lahked olemast. Lihtsalt imelised inimesed! 

Koroona tegi Janile seda, et tal on nüüd kogu aeg külm (aga siin ongi!) ja minu kiivri tegi ta paar kilo raskemaks – kuidagi ei jaksa pead püsti hoida. Eelmisest algusest mäletan, et selg valutas pikkadest sõidupäevadest ­– nii nüüdki –, aga see läheb mõne nädalaga üle. Ka asjad ei lähe veel kuidagi oma kohtadele ja olen päris mitu korda koormat ümber pakkinud ja paremat lahendust otsinud. Aga küll seegi paika loksub. 

Ei tea, milleks see hea oli, et Kanadasse jõudmine taas edasi lükkus. Mari pakkus, et küllap pääsen seetõttu maanteeröövlitest, ma ise panustan sajandi lumetormile. Saame näha. Või siis ei saa. Kui te seda nüüd loete, siis oleme juba Kanadas ja saame lõpuks Põhja-Jäämere poole teele asuda. Mitte otse muidugi, see oleks liiga lihtne. See kevad on siin olnud ebatavaliselt külm ja vihmane, nii et midagi väga nauditavat pole veel olnud. Olin vaikimisi arvestanud, et selle suve veedan kehvemates ilmastikutingimustes kui kodus oleks kogenud, ja ka mu paari õhtu tagune õnneküpsis ütles, et rahulikul merel osavaks meremeheks ei saa. Nii et – seilama!