Oeh, ma lihtsalt loodan, et me teed ei ristu ootamatult ühegi karuga, sest see oleks olukord, mis teda ründama ajendaks. Või noh, seni oleme näinud viite musta karu ning kahte grislit ja ükski neist pole olnud meist huvitatud. Mustad karud on väiksemad ja uudishimulikumad. Enamasti näeme neid teel või teepervel kurvist tulles ja hoo mahapidurdamise ajaks on nad reeglina juba võssa kadunud. Grislid ei kartvat kedakuraditki ja olevat ka palju arukamad kui mustad karud. Igatahes tuleb kõik vähegi lõhnav, sealhulgas näiteks WD40, ketisprei, sääsetõrjevahend ja muud potsikud-totsikud karukindlalt ära panna, sest nad tahavad lisaks toidule, prügile, hambapastale-šampoonile-näokreemile proovida kõike, mis mingis purgis või pakendis ja lõhnab. 

Ametlikes kämpingutes on olemas metallkastid, kuhu asju karu eest peitu panna, aga me ei satu neisse ülearu sageli. Et meil oleks turvalisem laager, tekkis rutiin teha õhtusöök mõnes teeäärses puhkekohas enne, kui telkima jääme, et meie ööbimiskohas oleks vähem toidulõhnu ega peaks endaga prügikasti oodates kaasas kandma näiteks lihamahlast alust. Siiani me ei tea, et mõni karu oleks meie laagrist läbi käinud, aga igatahes on meil karusprei alati käeulatuses. Hoiame kõiki lõhnavaid asju Jani tsikli lukustatavas metallkohvris ja lükkame tsikli telgist eemale. Ohutu kaugus olevat 50 meetrit, aga nii palju ruumi meil tavaliselt pole. Telki ei tohi mitte midagi lõhnavat võtta, peseme maha ka sääsesprei, kui oleme seda nahale lasknud. 

Õhtud on väga pikad, oleme juba nii põhjas, et ükspäev gepsust päikeseloojangu aega vaadates oli see järgmisel päeval kell 00.23. Magada saab ainult buff või müts silmil. Nii kujunevadki üsna pikad sõidupäevad, sest kui kell tundub sealmaal, et võiks lõpetama hakata, on päike alles kõrgel taevas ja no mis sa seal sääsevõsas ikka passid, parem siis juba sõita. Vahemaad asustuste vahel on siin samuti väga pikad, vahepeal pole ei telefonilevi ega kultuuriobjekte, ainult puutumatu loodus, mis ongi minu jaoks kõige nauditavam vaatepilt üldse. 

Võrreldes USAga on Kanadas liiklus rahulikum ja ka oluliselt aeglasem, tavaline on 80 km/h. Kui keegi teebki möödasõitu, siis meie vahele ei tulda, aga sõidame päris palju eraldi, sest mina tahan pilte teha või siis hoopis kiiremini sõita ja nii kohtume Janiga puhkepauside ajal. Siinsed matkabussid on silmnähtavalt väiksemad ja vanemad kui USAs ja pigem matkatakse siin busside kui treileritega, mida oli palju just USAs. Raha on siin odavam ja bensiin kallim (USAs 1,4 €/l, Kanadas 1,7 €/l). Bensiinihind on kahe aastaga kahekordistunud. Väga palju suitsetatakse kanepit, mis legaliseeriti alles mõni aasta tagasi. Restroom’ide asemel on washroom’id, naelte asemel taas kilogrammid ja miilide asemel kilomeetrid. 

Minu tagarehv on otsa saamas, aga viimasest suuremast linnast sain õnneks asenduse kaasa osta. Jan vahetab selle täna ära ja siis oleme valmis Dempster Highwayks, mis on 740 km kruusateed Inuviki külla, kust on veel 150 km üsna uut teed Põhja-Jäämere äärde Tuktoyaktuki. Dawson City, kus praegu peatume, on nagu Dempster Highway baaslaager – inimesed koguvad end enne katsumusele vastuminekut, naasnud jagavad muljeid ja loputavad maha nädala tolmu. Kuuldavasti on tee väga heas korras, välja arvatud viimased 100 km, mis pidi olema 10 cm sügavune lahtine killustik, nii et näiteks üks suure gessuga sõitev hollandlane pööras tagasi. Aga ma olen nii kaugele tulnud, et kui sellega hakkama ei saa, siis ma ei tea... lükkan kas või käekõrval selle mootorratta sinna ookeani äärde!