Muus osas oli Dempster Highway nimeline tee maailma lõppu selline, nagu nad ikka on – harva asustusega, kaasaegsete mugavusteta, internetita, tolmune, ilmast sõltuv, kohati raskesti sõidetav ... ja teisi samasuguseid rändureid täis. Kuna see on ainus Kanada tee, mis ületab põhjapolaarjoone ja viib Põhja-Jäämere äärde, on siiasõit paljude inimeste unistuste nimekirjas. Teine sarnane tee asub Alaskal – Dalton Highway – ja viib Prudhoe Baysse. Otsustasime Dempsteri kasuks, sest olime kuulnud neilt, kes mõlemat sõitnud, et Dalton on küll paremas korras, aga seal sõidab palju rekasid. Põhiliseks kaalukeeleks sai aga asjaolu, et Prudhoe Bays ei pääse tegelikult ookeani äärde, selleks tuleb osta tuur, samas kui Tuktoyaktukis saab lausa ookeani ääres telkida. 

Igikeltsale ehitatud Dempster Highwayd hakati rajama 1959. aastal ning see avati liikluseks  alles 20 aastat hiljem. Tee viib Inuviki, inuitide linna, ja on 740 km pikkune enamasti väga heas korras kruusatee paari tankla ja telklaga ning mitte väga paljude võimalustega ise kusagile ööbima jääda. Suurim probleem on vesine tundramaastik ja puude puudus, mis kesköise päikese eest natukenegi hõlpu annaks. Sattusime sellele teele muidugi ka kuumalaine ajal, nii et kui alles mõni nädal tagasi vaatasin, et Põhja-Jäämere ääres Tuktoyaktukis on temperatuurid lõpuks plussi läinud, kogesime ise seal olles 30-kraadist kuumust. 

Veel viis aastat tagasi Inuvikist kaugemale ei saanudki, aga 2018. aastal avati 150-kilomeetrine tee Inuvikist Tuktoyaktuki – no kas pole äge linna nimi, mul läks ikka aega, enne kui see meelde jäi – ja uus legendaarne sihtkoht maad pidi liikujatele oligi olemas. Olin tee seisukorra kohta kuulnud erinevaid hirmulugusid, põhiliselt seda, et kogu 150 km on 10 sentimeetri sügavune lahtine kruus. Tegelikult oli raske osa ehk 100 km pikkune ja lahtise kruusa sügavus enamasti umbes pool ähvardatust. Mitte et see oleks mu jaoks lihtne olnud! Kui Janil kulus selle vahemaa läbihõljumiseks alla kahe tunni, siis minul võttis ookeani äärde jõudmine koos maastiku imetlemise, pildistamis-, halamis- ja pissipausidega pea neli tundi. Tagasi sain natuke kiiremini, sest teadsin juba, mida ja kus oodata. Aga nagu ütles Inuvikis kohatud britt kohalesõidu aja kohta: see ei ole võistlus. Tõepoolest. 

Sellele teele palutakse tungivalt kaasa võtta varurehvid, sest neid purunevat siin mehemoodi. Meie pääsesime tervelt. Tuktoyaktuki sõitsime Janiga küll eraldi, aga olime kokku leppinud n-ö kontrollpunktid, kus Jan mind järele ootas, et kas kõik on ikka hästi. Ookeani äärest tagasi Dawson Citysse otsustas Jan sõita ühe päevaga ja see 950 km võttis tal aega 5 minutit alla 12 tunni. Mina tulin omas tempos kolm päeva ja avastasin Dawson Citysse jõudes, et kogu Yukonis valitseb väikese katastroofi mõõtu olukord: kaks teed lõuna poole, mida ma kavatsesin just sõita, on metsatulekahjude tõttu kinni, kolmandast on mudalaviin tüki ära viinud ja mis põhiline – keegi on kogemata läbi lõiganud valguskaabli ning kogu Yukoni territooriumil pole internetti! Inimesed istusid nõutute nägudega tee ääres pinkidel ja äärekividel, telefonidele ärevaid pilke heites, ning tegid arglikke katseid üksteisega suhelda. Teised seisid panga juures järjekorras ja üritasid sularaha kätte saada, sest kaardimaksed ei toiminud ja toitu sai ainult sularaha eest. Olgu öeldud, et tänaseks on maailmakord jälle endine, st kaabel parandati ära ja internet tuli tagasi. 

Need kaks teed on praeguse seisuga jätkuvalt kinni, kuigi ühest lubatakse aeg-ajalt ja ükshaaval läbi, hoiatusega seegi liin iga hetk sulgeda, sest tulekahju on ohtlik ja ettearvamatu. Teine tee on kinni mis kinni ja kolmandale, sellele mudalaviini ärauhutule, on juba ehitatud ümbersõit. Ma veel ootan päeva või paar, äkki tehakse kõik mu soovitud teed ikka lahti ja ma ei pea siit ära sõitma ainsa tee kaudu, mis mu plaanitud suunda viib ja mida ma olen juba sõitnud. Jan aga otsustas, et läheb käib ikkagi Prudhoe Bays ka ära, kui juba siinkandis on.