Mehhiko II osa
Aitäh, et meie järele ikka küsite! Tunnistan, et vahe kahe postituse vahel venis meile endalegi ootamatult pikaks. Arvasime, et Mehhiko saab rutem otsa, aga kuulsime kõikidelt vastutulijatelt aina, et USAs on külm ja oodaku me pisut, no ja me võtsime siis tempot veelgi maha. Mis justkui andnuks aega muudkui kirjutada ja joonistada, aga selgus, et internetiga on kohe eriti kehvasti, nii et pidime postitamiseks paremaid aegu ootama. Mis saabusid just nüüd.
Oleme selle aja jooksul külastanud veel umbes tosinat Mehhiko osariiki. Nii palju hoidsime oma marsruudil silma peal, et olime teadlikud, kui viibisime sellises osariigis, kus meie kindlustus ei kehtinud (kuna olukord on seal olnud miskipärast ohtlik ja USA soovitab sinna mitte reisida ning meie kindlustaja lähtub sellest infost). Me ei teinud küll midagi teistmoodi kui muidu, sest ei tajunud mingit ohtu. Üldse saame nüüd tagantjärele öelda, et kogu 5-kuulise Kesk-Ameerikas ja ligi 4-kuulise Mehhikos viibimise aja jooksul tundsime end igal pool hästi ja turvaliselt.
Tsiklitega on kõik enam-vähem korras, nad said kätte oma järjekordse hoolduse, lisaks uued rehvid. Valikut väga polnud, nii panime alla, mis sel hetkel võtta oli ja nii sõidab Jan nüüd esimest korda Indias tehtud Timsuni tagarehviga, juba nii umbes 5000 kilomeetrit ja ei nutagi. Oleme aru saanud, et nii raske rattaga liivas sõites ei ole mingit vahet, mis rehvid sel on, jama on igal juhul. Asfaldil me külge maha ei kalluta ja vihma me õnneks praegu ei saa, nii et pidamist on piisavalt. Vähem korras asjadest saame kurta tagakohvri üle, mis kippus kulunud kinnituste tõttu igast august läbi sõites või kiirustõkkest üle põrgates tsiklilt maha pudenema. Kinnitasime kasti koormarihmaga mootorratta külge, seni toimib.
Meie teele jäi palju nn maagilisi linnakesi. Need on paigad, mis on mingil põhjusel erilised, olgu siis loodusliku ilu, kultuuripärandi, traditsioonide, pärimuse, ajaloo, kauni käsitöö, köögi või erakordse külalislahkuse tõttu ja Mehhiko turismiamet on neile omistanud pueblo magico tiitli. Tegemist on väiksema linna või külaga, mida niimoodi turismikaardile tuuakse. Neid leiab igas osariigis ja eriti jõulude ning uue aasta vahelisel puhkusenädalal oli näha, kui hoogne siseturism Mehhikos on.
Ma tahtsin Mehhikos näha kolme asja, mida juba enne teadsin oodata: karstiauke ehk cenote’sid Yucatani poolsaarel (vt eelmine postitus), monarhliblikate hiiglaslikke kolooniaid mägedes ja surnute püha. Esimesed kaks olidki nii ägedad kui ma lootsin, viimasele jäime kahjuks nädala hiljaks. Aga muidugi oli vaadata veel palju muud, proovida eri piirkondadele iseloomulikke toite ja sõita ilusatel teedel. Meid ei peetud kordagi kinni, kuigi läbisime kümneid nii kohaliku kui sõjaväepolitsei kontrollpunkte, kus meile vaid sõbralikult viibati. Kui varem oli Mehhiko minu jaoks näitleja Danny Trejo sitket ja karmi nägu, siis nüüd on see palju avalam ja sõbralikum. Ning ümaram.
