Ootama pidime oma passe, mis asusid Varssavis Pakistani saatkonnas. Miss Shamina lubas, et kleebib uuel nädalal viisad passidesse ja siis võime DHLi neile järele saata. Et oli juba pühapäev ja senine tempo oli olnud päris kiire, rõõmustasime paari eesootava puhkepäeva üle. Kui teisipäevaks polnud Pakistani saatkonnast midagi kuulda ja meil oli juba kogu pesu pestud ja kogu meri ujutud, hakkasin asja uurima. Selgus, et viisad saavad valmis reedeks. Nojah, on ju “järgmine nädal”... Olime reedeks kõik vajalikud ja ka mittevajalikud asjatoimetused ära teinud, tuhatkond lehekülge Lonely Planeteid eesootavate riikide kohta läbi töötanud, milleks ausalt öeldes enne aega polnud olnudki, erinevaid marsruute kaardil planeerinud ja end üsna ogaraks puhanud, aga kui passid valmis, ei saanud DHL nende saatkonnast äratoomisega hakkama. Siis tuli nädalavahetus ja saatkond oli kinni ja meie frustratsioon muudkui kasvas, sest DHL ebaõnnestus ka esmaspäeval. Ja teisipäeval. Lõpuks saime abi hoopis Varssavis asuvast Eesti saatkonnast, kes meie passid teisipäeval viimasel lahtiolekuminutil Pakistani saatkonnast kätte sai ja Bulgaaria poole teele pani.  

Kui lõpuks pärast 10-päevast ootamist liikuma saime, siis nagu kännu tagant: südaööks olime juba Istanbulis. Tegelikult oli see sõit alla 400 km, aga saime Burgasest, kuhu meie passid saadeti, tulema alles pärast kella 16, ja ees ootas piiriületus Türki. Kuna mul oli olnud palju aega, olin end üles kütnud netis leiduvate õuduslugudega poolepäevastest piiriületuse järjekordadest põletava päikese käes, lisaks leidsin muidugi Iraani (mille viisatki meil veel polnud) kohta reisikirju motomatkajatelt, kes olid küll riiki sisse lastud, aga siis ikkagi tagasi saadetud, kuna tegelikult ei tohi Iraanis keegi peale politsei üle 150-kuubikuliste ratastega sõita. Ma teadsin küll, et ei tohi, aga kõik ju sõidavad, ja et tagasi saadetakse... Vähem infot oli ausalt öeldes parem.  

Türgi piiril ei olnud mitte kedagi. Peale piirivalvurite. Ja meie. Jani käest küsiti igas putkas, kus pidime dokumente näitama (neid oli kokku neli), kas ta on türklane, sest tal on türgi perekonnanimi. Hiljem kuulsime Kemalilt, kelle lahkes kodus öömaja saime, et Ugur tähendab türgi keeles “õnnelikku” või “õnnega koos olevat”. Kui olime Kemalile piirilt teada andnud, et oleme Türgis, uuris ta ettevaatlikult, kas me ehk tuleme ikkagi lennuki, mitte mootorratastega, sest ta teadis ka, mis kell me liikuma hakkasime. Ka edasi olid teed tühjad ja kiired, kuni Istanbulini saime sõita ainult mitmerealistel teedel, isegi kui meelega väiksemale keerasime – sellel olid ainult ristmikel kiirusepiirangud, millest keegi peale meie küll kinni ei pidanud. 

Istanbul oli pimedas kohale jõudes pööraselt ilus ja kui ma just ei halisenud hirmust (sest liiklus oli kiire ja tihe, aga selle eest agressiivne ja ebaloogiline), siis oigasin, kui kaunilt sirasid vastu linnatuledes mäeküljed, mille kohal kõrgus suur punane täiskuu. 

Istanbuli pidime minema selleks, et võtta seal asuvast saatkonnast Iraani viisad, mille saamiseks olime kodus ja viimases osas teel kõik vajalikud toimingud ära teinud. Järgmisel hommikul lahkusime koos tööle mineva Kemaliga ja suundusime saatkonda. Jõudsime kohale, saime kõrge värava ja tugeva raudukse taha, läbisime turvakontrolli, jätsime sinna oma telefonid ja fotoaparaadi, mul kästi katta pea (õnneks oli rätik kaasas) ja sisenesime saatkonda. Kohe tuli ka meie järjekorranumber. Ulatasin passid, viisa jaoks fotod, igaks juhuks ka kindlustuse ning turismibüroolt saadud koodid (mis on viisa saamiseks hädavajalikud, aga need pidid juba paar nädalat tagasi ka saatkonda saadetud olema); härra teisel pool letti võttis kõik vastu ja kadus. Viieks minutiks, kümneks, viieteistkümneks... Ma olin juba väga närvis, kui ta naeratades naasis ja teatas, et oli just praegu meie koodid meilile saanud, ja et me oleme õnnega koos, et need jõudsid. Olime teel saatkonda välja mõelnud kogu legendi, kuidas me (ilma mootorratasteta) Türki saime, kuidas siit (ilma mootorratasteta) edasi läheme ja miks meil Pakistani viisad on, aga meile ei esitatud peale selle, kui kiiresti viisasid tahame, ühtegi küsimust. Ma lootsin, et see on lihtsam, kui ma kartsin, aga et nii lihtne, selles on kindlasti Jani perekonnanimi mängus.  

Niisiis on meil nüüd Iraani ja Pakistani viisad ja me oleme seiklusteks valmis! Loodame Iraani piirile jõuda septembri alguseks, seni kulgeme Türgis ja anname teada, mida näha jõuame.

Ilm on palav, sisemaal kogesime +38,5 kraadi, pärast mida on siinne tavapärane +32 (mille peale Rumeenias minestama hakkasime) täitsa okei temperatuur ka tsiklivarustuses. Sestap hoiame jälle rannikule, kus õhk pisut rohkem liigub. Ka sisemaine kõrgplatoo (u 1000 m) ei aita. Alates +35-st on tsikli peal istudes tunne, et päikesepoolne jalg süttib kohe põlema. Aga siis loodetavasti tee keerab, sest päike ära ei lähe. Kastame igal võimalusel käed küünarnukkideni märjaks (kõrgplatool sõites on mägedest voolavat vett päris sageli tee äärde välja toodud), see jahutab tervet keha, aga paraku on 10–15 minuti pärast kõik jälle krõbisev ja kuiv. Nojah, see kaasneb, kui planeerid oma sõitu nii, et oleks kuiv, aga nagu ütleb matkatarkus nr 1 – kuiv on parem kui märg. Igatahes. Vihma nägime viimati Transfagarašanil.

Teed on siiani head. Ka kõige väiksemad valitud teed on asfalt (v.a see üks väike kruusane mäeületus Rumeenias, mille eest Mari peaaegu medali sai, ja siis üks teine, natuke kõrgem ja kuivanud veevaaludega järsem mäkketõus Bulgaarias, mille eest ka mina medalit nõutasin). Türgis näitab tee suurust laius: tasulisel kiirteel me pole sõitnud, aga kõik tavalised teed on eraldusribaga ja vähemalt neljarealised, meie mõistes kiirteed, ja kahesuunalist ainult kahe rajaga teed kohtasime esimest korda Marmara merest lõuna pool, kui jõudsime põllumajanduslikku Türki. Aga oleme sattunud ka eriti kitsastele, nii pooleteise auto laiustele ägedatele kurvilistele teedele, kus esmakordselt kohtasime ka kohalikke mootorrattureid, kes tervituseks mitte ei viipa, vaid lasevad hoopis signaali. Kohalikud hoiatavad Türgi liikluse eest ja ütlevad, et ühtegi roolis ega lenksus olevat türklast ei tohiks usaldada, see laieneb muuhulgas ka rohelisele fooritulele. Silmad asetsegu parem ringikujuliselt ümber pea ning pilgutada neist ühtegi ei tohi.

Tsiklid käituvad peaaegu viisakalt. Oleme praeguseks sõitnud u 4600 km. Istanbuli jõudes ja kusagil ummikus pikalt ukerdades ja natuke ekseldes lõpetas mu geps enda tsiklilt toitmise, lisaks kadus vool pistikust, mis pidi parasjagu laadima tühjaks saanud Cardot, et meil selles liikluses ikka side oleks. Nagu ikka, juhtuvad asjad rikki minema just siis, kui sul neid kõige rohkem vaja on. Akupank päästis olukorra. Jan arvas, et see on ülekuumenemisest tingitud lolliksminek ja pärast on kõik jälle okei. Oligi.

Ja Jani tsikkel hakkas üleeile madalatel pööretel välja surema, kui parasjagu aeglases ja tolmavas teeremondis pidime mäkke ronima, aga ka selle saame panna ülekuumenemise arvele, sest hiljem oli kõik korras.