Et oma elu huvitavamaks teha, guugeldame meelega harva. Teekonda plaanime suurel paberkaardil, mille riiki sisenedes leida püüame, ja edasi käib töö juba GPSide ja äppidega. Janil on Garmini Montana 610 ja minul Montana 600. Gepsul me siiski teed valida ei lase, vaid mõtleme marsruudi ise valmis ja siis jälgime gepsu abil, et soovitud teel püsiksime. Vahel näeme mõnda ägedat teeotsa, siis tahame teada, kuhu see viib, aga selmet kohe sisse keerata, peatume ja uurime kaartidelt, mis seal ees ootab. Ja läheme alles siis. Oleme sattunud olukordadesse, kust gepsuta polekski osanud välja sõita, sest näiteks on tee kinni varisenud, aga kelleltki ümbersõidu kohta küsida pole. Mägedes on seda ette tulnud rohkem kui korra. Kaardid laadime alla riigi või piirkonna kaupa Garmini Openstreetmapist. 

Turvakaalutlustel, aga rohkem sellepärast, et kodused saaks jälgida, kus me oleme (vt lehe ülaservas “oleme siin”), võtsime kaasa reaalajas satelliidiga ühendust pidava Garmini inReachi seadme, millel on lisaks SOS-nupp ja kuumaksus sisalduv ühendus rahvusvahelise päästefirmaga GEOS, kes meile pea igasse maailma otsa abi saadaks, kui seda vajama peaksime. Seda pole meil õnneks kordagi tarvis olnud, aga lisaks seadme põhifunktsioonile – 10-minutilise intervalliga reaalajas asukohapunkti salvestamisele – saadame selle abil vahel koju sõnumeid, kui oleme pikalt telefonilevita ja arvame, et muretsema hakatakse. Või tellime ilmateadet, kui vihma- ja lumevangis istume, sest satelliidi abil on ühendus maailmaga olemas ka siis, kui telefonilevist väljas asume. 

Oleme oma Eesti päritolu üle tõesti õnnelikud ja uhked: nii lihtsat riigi, pankade jm ametiasutustega asjaajamise viisi pole ette näidata ühelgi teisest rahvusest ränduril. Mobiil-ID, Smart-ID, ID-kaart, e-notar, e-maksuamet, e-misiganes – lihtsalt suurepärane! Reisile asudes arvasime, et internetiühendus saab olema midagi erilist ja saame korraldada lausa väljasõite internetilevipiirkonda, aga on üllatav, kui olemas ja kättesaadav internet igal pool maailmas on. Välja arvatud džunglis, kõrbes, mägedes jne, aga vähemalt on e-Eesti alati vaid paari-kolmepäevase teekonna kaugusel.

Omavahel saame sõidu ajal rääkida Cardo kiivrisideseadmetega. Algul olid meil Packtalkid, mis pidasid vastu poolteist aastat, siis lakkas üks seade töötamast, ja nii populaarne, kui Cardo sõitjate hulgas ka pole, on nende klienditugi alla igasugust arvestust. Või kuidas seda hinnata, kui mitu korda nõu ja abi saamiseks pöördud ja vastuseta see jääbki. Pärast pea aastast pausi, mil suhtlesime sõidu ajal omavahel märkide keeles, ostsime ikkagi uued Cardod, aga vanima saadaoleva mudeli Smartpacki, mille ainus erinevus Pactalkist on see, et 15 inimese asemel saab korraga ühendatud olla 4. Alternatiiv Sena oli kaks korda kallim. 

Pilte teeme oma kahe telefoniga – Janil on Nokia 8 ja minul iPhone 7 – ning Canon Powershot digikaameraga; blogi ja e-kirju kirjutame, uurimistööd teeme, Netflixi ja ETV-d vaatame vanast 13-tollisest MacBook Prost. Mõtlesin küll enne reisile tulemist, et peaks äkki midagi vastupidavamat ostma, aga ta on väga hästi hakkama saanud. Ainus nõrk koht selle arvuti puhul on kasutaja. Teinekord kuri saatus ka, kui arvuti täpselt õhkulendava kraani kõrval laadimas on... Fotosid ja arvuti sisu hoiame kaheterabaidises iCloudis. 

Mulle meeldib pikematel ja rahulikumatel teelõikudel muusikat kuulata. Et Cardot pikaks sõidupäevaks säästa (need peavad uuest peast vastu 6–7 tundi) ja telefoni samuti, kuulan muusikat iPodist sügavate kõrvasiseste klappidega, nii on ka kvaliteet parem.

Pealambid on laetavad Ledlenseri MH6-d. Kõiki asju saame laadida tsiklite pealt, ka arvutit, mille jaoks on inverter. Kogu see laadimismajandus võtab päris palju ruumi, sest vaja on ka adapterit kõigist maailma eri tüüpi pistikutest laadimiseks, vargapesa, ja ka pikendusjuhe on pea iga kord kasutuses. Seda me algul kaasa ei taibanud võtta, aga juba Türgist ostsime, sest ilma oli keeruline. 

Lisaks tsiklitele on tehnilised vidinad need, mis kõige rohkem me tähelepanu nõuavad. Ikka läheb midagi katki ja vajab väljavahetamist, sest paraku ei ole need asjad ülearu pikaks ega intensiivseks kasutamiseks mõeldud. Nii oleme pidanud ostma endale uued kiivrisideseadmed ja tsikli käivitamisvõimekusega akupanga; vahetama GPSide puutetundlikud ekraanid, mis kuumaga reageerimast lakkasid; ostma uue fotoaparaadi, sest vana uppus õnnetutel asjaoludel; remontima veekahjustusega arvutit; vahetama välja pealambid ja ostma teised telefonid, sest vanade mälumaht sai lihtsalt täis. 

Elu ilma abirataste – äppideta – ei kujuta enam ettegi. Meie elu teevad lihtsamaks järgmised:

-      iOverlander – rändurite endi sisestatud info üle kogu maailma leiduvate metsikute ja ametlike ööbimisvõimaluste, veevõtukohtade, pesumajade, söögikohtade, ametiasutuste, teeolude, vaatamisväärsuste jne kohta,

-      CamperMate – sama, mis eelmine, aga Austraalia ja Uus-Meremaa jaoks,

-      maps.me – offline kaardid,

-      Airbnb, Booking, Hostelworld – majutusinfo,

-      AllTrails –matkarajad igal pool maailmas,

-      Swedbank, Revolut, Transferwise – meie rahaasjade korraldajad,

-      Currency – valuutakursid ja kalkulaator,

-      Windscribe – VPN,

-      Uber – kui ei taha või ei saa tsikliga linnas liikuda,

-      Elisa Raamat – eestikeelne kirjandus ka siis, kui internetiühendust pole,  

-      Google Translate – kui ma ei satu oskama keelt, milles on vaja suhelda, töötab ka võrgust väljas, kui vastav keel enne alla laadida,

-      Facebooki Messenger, WhatsApp – põhilised suhtluskanalid,

-      Facebook, Instagram – enda kiitmiseks ja teiste klatšimiseks.