Kui aga oleme telkimise lainel, peame ikka ise süüa tegema. Telgime me tavaliselt siis, kui ka kõige odavam majutus on ebamõistlikult kallis (nagu Austraalias või Ameerika Ühendriikides) või kui oleme asustusest nii palju eemal, et söögikohti pole. Ja muidugi ka siis, kui loodus on lihtsalt nii imeline, et ei raatsi linna minna. 

Saame varusid täiendamata hakkama kolm päeva. Toidu mõttes võiks isegi kauem tsivilisatsioonist eemal olla, aga vesi saab otsa. Meil on 10-liitrine veekanister, mida täidame alati, kui saame – ka siis, kui ei plaanigi telkima jääda, sest kunagi ei tea. Oleme korduvalt pidanud plaane muutma, nii et see on end õigustanud. Sestap hoiame alati varus ka vähemalt ühe õhtu- ja hommikusöögi ning natuke snäkke või puuvilju. Kui teame, et lähme mitmeks päevaks eemale, ostame kaasa veel ühe galloni vett ja siis veel 1,5–2 liitrit pudelis, nii et meil oleks kaasas umbes 15 liitrit vett. Rohkem pole lihtsalt ruumi. Viie liitriga päevas saame teha ühe õhtu- ja hommikusöögi, nõusid pesta, juua ja natuke ennast kasida ka. 

Kui maal, mida külastame, tuleb kraanist joodavat vett, täidame kanistrit sealt. Kui mitte, ostame masinatest puhastatud vett või poest suuremate anumatega, mis on odavamad kui pudelivesi. Vahel teeme joogivett ise – meil on kaasas Sawyeri veefilter, mida on päris palju vaja läinud, eriti Aasias. Oleme toidu tegemiseks ja nõude pesemiseks võtnud vett ka veekogust, mille ääres parasjagu telgime (kui see just väga rõve välja ei näe ega haise) ja siiani on hästi läinud. Kui jõe- või järvevett makaronide või kartulite keetmiseks kasutada, surevad pisikud enne ära, kui toit valmis saab. 

Kuna meil külmikut pole, saame kaasas kanda ainult sellist toitu, mis ei rikne (ja mis võtab vähe ruumi): makaronid, kartulipudrupulber, riis, kaerahelbed, müsli, pakisupid, pannkoogipulber, konservid, munad, moos, mesi, õli, kohv, tee. Kui sõidame külmas kliimas, oleme isegi piima ja hakkliha kaasa võtnud, aga sooja ilmaga käime peaaegu iga päev poes, sest liha tahaks, aga konserve eriti sageli mitte. Jogurt seisab soojas isegi üle öö ära, kui see pärastlõunal osta ja järgmisel hommikul müsli peale panna. Juurikaid ja “maltsa” me kumbki ei armasta, aga tomati ja kurgiga ei juhtu mõne päeva jooksul midagi ning mugulsibulat saab samuti varus hoida. Ja kauasäilivat toidukoort, näiteks tuunikalapasta jaoks. Küpsist ja kommi ka!  

Tsivilisatsioonist eemale minnes tuleb kõik toidukorrad ja ostunimekiri läbi mõelda. Ja süüa tehes järjekord, kuidas eri komponendid pliidile pääsevad, sest “pliidiraudu” on ju ainult üks. Et kõigepealt keedad vett tee jaoks ja jätad selle termosesse tõmbama, siis keedad makaronid ja jätad seni ootama, kuni hakkliha valmib, et siis lõpuks makaronid sinna juurde praadida. 

Süüa teeme MSR Whisperlite pliidiga, millel saab kasutada mitut eri kütust. Meie kasutame ainult bensiini. Kuna Jani tsikli lisapaagist saab väga kergelt kütust kätte, hoiame seal alati väikest varu ja tangime pliiti sealt. Reisile tulles oli meil Primuse Omnifuel pliit, aga see läks Austraalias kaotsi ja asemele osta oli ainult MSR. Primus oli töökindlam, aga MSR on vaiksem. Oleme pidanud MSRil vahetama pumba, mida pole sugugi lihtne leida, ja düüs on ka liiga sageli umbes. Seda tüüpi pliit on pikal matkal siiski mõistlikum kui need vahetatavate gaasipurkidega, mida mõnel maal polegi, või müüakse gaasipurke ainult pealinna ühes poes ja siis tuleks suur varu kuhugi paigutada.

Meil on välja kujunenud paar lemmikmatkatoitu, mida teeme isegi siis, kui tegelikult mõnes mitme pliidiraua ja külmkapiga majapidamises peatume. Kui toidutegemises andekad inimesed saavad öelda, et söövad matkalgi olles nagu kodus, siis meie saame öelda, et me sööme ka kodus olles nii, nagu matkal.  

Spagetid õli, küüslaugu ja tšilliga

Õppisime seda suurepärast ja lihtsat Itaalia rooga tegema Pakistanis, kus rändasime koos itaallaste Emanuele ja Lisaga, nii et info pärineb otse allikast. See pole muidugi mingi uus retsept ja kindlasti on internetis palju paremaid leida. Ma arvan, et oleme seda oma matkal söönud rohkem kui midagi muud!

Keedad 200 gr spagette soolaga maitsestatud vees, nii et nad jäävad al dente– poolkõvad. Hakid küüslaugu – meie paneme terve, aga õigem oleks vist mõni küüs – ja praed pannil umbes 4–5 supilusikatäies oliiviõlis, võib kuldpruuniks, aga võib ka vähem, et oleks rohkem küüslaugu maitset. Lisad õlile ja küüslaugule tšillihelbeid just nii palju, kui teravat tahad ja kui terav tšilli satub olema. Meie paneme umbes teelusikatäie. Tšillit praadida pole vaja, segad lihtsalt õli ja küüslauguga läbi ning kallad selle kõik spagettidele. Segad ühtlaseks ja ongi valmis! Buon appetito!

Banaani-kaerahelbepannkoogid

Ka see pole midagi uut, aga eks me kokkamishälvikutena leiutamegi sageli jalgratast. Olime hommikusest kaerahelbepudrust juba surmani tüdinud ja tihtipeale olid banaanid kruusateel loppi läinud, nii et ühel päeval segasime kaks muna kahe banaaniga, mille enne kahvliga täitsa lödiks pressisime, lisasime kaerahelbeid, et tuleks selline paksemat sorti tainas, ja praadisime ära nagu tavalised pannkoogid. Pisut soola panin ka tainasse, aga suhkrut mitte, sest banaan on juba piisavalt magus. Kiirkaerahelvestega tulevad pisut paremad mu meelest kui tavalistega. Saab süüa moosi, mee, kondenspiima, marjade või millega iganes meeldib või mida parasjagu on.