Kohe Ameerikasse sisenedes oli kõik väga teistmoodi. Piirilt ära sõites avanes meie ees mitmerealine kiirtee, kus kõik meist paremalt ja vasemalt muudkui aga mööda kihutasid. Me pole pea kaks aastat saanud sõita kiiremini kui 80 km/h, sest Lõuna- ega Kesk-Ameerikas polnud nii laiu ja kiireid teidki, või kui kusagil oligi mõni, hoidsime sellest ise kõrvale, sest aega meil ju oli. Mis päädis sellega, et mina ei julgegi enam kiiresti sõita, siin on see aga norm. Tahab harjumist. Olen kõrvalteelt suuremale välja keerates kogenud filmilikku stseeni, kui vaatad lagedal kõrbemaal paremale ja vasakule, siis veel korra ning veendud, et kedagi tõesti tulemas ei ole, aga enne, kui jõuad kolmanda käigu sisse panna, kõrgub su peeglites 20 cm kaugusel tsiklist mäesuurune reka ning ähvardab sinust kohe üle sõita. 

Ummikutes tohib mootorrattaga ridade vahel sõita ja teised peavad selleks ruumi tegema, aga eks ikka on neid, kes püüavad hoopis blokeerida. Samuti tohib tsikliga sõita carpool’i rajal, kus muidu tohivad liigelda ainult need autod, milles on kaks või rohkem reisijat. See kiirendab edasipääsemist oluliselt, kuna siin sõidab enamik inimesi autos üksi. Ridade vahel edasi liikudes tundsime päris palju kanepi lõhna. Selle tarvitamine on Californias seaduslik, kuigi ilmselt mitte roolis olles. 

Ka tankimisega oleme hädas olnud. Esimeses bensiinijaamas ootasime kõigepealt, et keegi tuleks meie tsikleid tankima, sest kusagil lõuna pool ei tohi ise bensiini võtta, Ameerikas aga tankurite juures teenindajaid pole. Mis on muidugi okei ja kui natuke meelde tuletada, oskame ise ka oma tsiklitesse kütust panna. Küll aga ei meeldi ükski me pangakaart mitte ühelegi tankurile, nii et peame alati mõistatama, kui palju eest kütust sisse mahub ja siis jaamas sees ette maksma. Bensiini arvestatakse gallonites ja Californias, kuhu Mehhikost tulime, on see kogu ühendriikide kõige kallim (u 85 eurosenti liiter), kuigi siiski odavam kui Mehhikos (92–93 senti liiter). Juba kõrvalosariigis Arizonas on liitrihind u 60 senti. 

Jõudsime ehk kümmekond päeva ringi sõita ja paaris kenas looduspargis käia, enne kui USAs eriolukord välja kuulutati. Kuna siinsed looduspargid on üsna metsikud ja paiknevad suurel maa-alal, pole neis ega nende lähedal sageli telefonilevi, mistap oleme enamiku ajast netita ega tea ilmaelust suurt midagi. Nii jõudsid ärevad uudised Eesti eriolukorra väljakuulutamisest meieni viitega, ja sellest, et USAs on midagi lahti, saime aru, kui ühel heal päeval mägedest linna varusid täiendama sõitnuna tühjad poeriiulid eest leidsime. Mäletan, kuidas ma enne reisi algust mõtlesin, et kuidas me oma igapäevaeluga hakkama saame ja kas ikka seepi ja vetsupaberit leiame. Siiani on see olnud väga lihtne, aga kõikidest riikidest just Ameerika Ühendriikides oleme esimest korda kogu reisi jooksul vetsupaberita. Päris irooniline. Kui nüüd harva toidupoes käime, näeme silte, et WC-paberit (ega ka mähkmeid, salvrätikuid, riisi jms) tagasi ei võeta, nii et inimesed pidid tõesti hullunult kõike kokku ostma, kui nüüd tagasi tuua tahavad. 

Soetasime endale 80 dollari eest väga mõistliku aastapassi, millega saab kaks mootorratturit külastada enamikke USA loodusparke ning paljudes kohtades odavamalt kämpida. Praegu aga on suurem osa parkidest suletud, nagu ka telkimiskohad ning isegi BLMi (Bureau of Land Management, nagu meie RMK) maad, kus ei ole küll midagi (ka käimlaid mitte), aga tohib tasuta telkida. Paljud matkabusside pargid on muudetud karantiinitsoonideks ning neisse samuti ei pääse. Nii polegi meil hetkel kuhugi minna ega midagi vaadata. 

Oleme praegu Californias, 40 km kaugusel Corona-nimelisest linnast. Olime siis, kui kõik veel hästi oli, kohtunud ühe lahke härraga, kes meid paar päeva majutas, ja siis, kui asjad keeruliseks läksid, tagasi enda juurde kutsus, et saaksime selle aja tema juures mööda saata. Keegi ei tea siiani, kaua see kestab, aga siin ei ohusta meid kohalike raev, mis on juhtunud näiteks paljude valge nahavärviga ränduritega Lõuna-Ameerikas, kus neid peetakse viiruse sissetoojateks ning kutsutakse kohe politsei ja/või kiirabi ega lubata neil ka hotellis ööbida. Kaalusime rataste mahajätmist ja kojutulekut väga tõsiselt, aga lõpuks pidasime ohutumaks siin madalat profiili hoida, selle asemel et läbi mitme lennujaama ja sadade võõraste koju tulla, kus me kalleid inimesi ikkagi näha ega katsuda ei saaks. 

California osariik oli esimene, kus paluti inimestel kodus püsida, ja eeldatavasti seetõttu on siin haigestunuid vähem kui pandeemia epitsentris New Yorgis. Me olemegi enamasti kodus ja käime ainult toidupoes ja vahel mootorrattaga looduses sõitmas. Minu arust on ikka veel palju inimesi liikvel, aga meie võõrustaja Q ütleb, et erakordselt vähe, tavaolukorraga võrreldes muidugi. Lahti on vaid hädavajalik, kuigi mulle tundub, et siinsete inimeste hädavajadused on suuremad kui mujal. Näiteks on relvapoodide uste taga tundidepikkused järjekorrad ja tõsimeeli arutatakse politseiülema ametist vabastamise üle, sest too tahab need kinni panna. Kuna meie reisikindlustus epideemiast tulenevaid otseseid ega kaudseid kulutusi ei kata, hoiame end tõesti väga, sest Ameerikas on haiglasse sattumine maailma üks kallimaid. 

Ootame ja vaatame, mis edasi saab, seni aga võitleme frustratsiooni vastu näiteks Ameerika pühade kiirkursusega. Meie võõrustaja Q korraldas meile eelmisel nädalavahetusel muidu novembri lõpus peetava tänupüha õhtusöögi, nüüd tulevad plaanipärased ülestõusmispühad, järgmisel aga võtame ette samuti sügisese halloween’i. Juulikuise iseseisvuspäeva tähistamise ja ilutulestiku osas oleme hetkel äraootaval seisukohal. 

Ehh, katsume lihtsalt mõistusel püsida ja soovime sama teilegi. Olge terved!