Tšiili ei ole maailma kõige pikem riik (kuigi meile seda siin väidetakse), Brasiilia on 95 km pikemgi, aga see selleks. Riiki läbib selgroona põhja-lõunasuunaline neljarealine tasuline kiirtee Ruta 5, mida me väldime kui igavat ja mugavat võimalust kiiresti edasi saada. Jupikaupa kokku 80 km oleme seal ainult sõitma pidanud. Nii me siis siksakitame üle tee nr 5 Andide poole, kui ilm on vähegi ilusam, ja jälle ookeani poole, kui mägedes liiga külmaks ja märjaks läheb. Mitte et see meid väga päästaks, märjaks saame tavaliselt ikka, sest kui juba sajab, siis igal pool, madalamal on lihtsalt mõni kraad soojem. Temperatuurid on enamasti 5–10 kraadi kanti päeval ja ma ei tea, kui vähe öösel. Soe igatahes ei ole. 

Oleme nüüd kuu aega siin teel olnud ja saame öelda, et esimesed muljed Tšiilist kui väga sõbralikust ja kaunist maast saavad üha enam kinnitust. Ainult prügi (olmeprügist ehitusprahi või vana elamise sisustuseni) armastavad nad igasse võimalikku kohta poetada. 

Mida väiksem koht – ja meie marsruudivalik valdavalt neid meie teele toobki –, seda vähem tõenäoliselt räägib keegi muud keelt peale hispaania. Ka turismiinfo-punktides, mis on meie suured sõbrad, sest sealt saab tavaliselt hea piirkonnakaardi, lisaks osatakse soovitada kohti, mida külastada; radu, mida matkata; teatakse sissepääsutasude suurust ning teeolusid. Õnneks saan ma hispaania keelest paremini aru kui seda räägin, nii et kõige olulisema info saame kätte, kuigi mõned lüngad ikka jäävad ka. Toitu ja netti oskan muidu juba päris ladusalt osta, ja sellest, et muus osas on mu keeleoskus katastroofiline, ei tee ma lihtsalt välja ja toon enesekindalt kuuldavale sõnu, mida arvan seda tähendavat, mida ma öelda soovin. Ajavormidest ma end ka eriti häirida ei lase. Küll see kõik tuleb pisitasa. 

Tšiili inimestele meeldib õues olla. Kui on vähegi ilma, sõidavad pere-, sõprus- ja muud konnad loodusse ja veedavad seal aega, peavad piknikuid, käivad matkamas jne. Oleme sellest mõnel natuke kenamal päeval aimu saanud, sest üldiselt on veel välitegevusteks liiga külm ja märg ning tavaliselt uitame ilusates kohtades ringi täitsa kahekesi ja telgime suvel ilmselt ülerahvastatud paikades ainsana. Teisi välismaalasi oleme kohanud üksikuid. Enamik matkaradu, millele oleme lähenenud plaaniga minna kõrgemale mõnda head vaadet nautima, on lume tõttu veel suletud. Nii oleme pidanud kolmel korral planeeritud matkast loobuma, sest raja viimane lõpp on veel vööni lume all. 

Kui kaardil meie teekonda vaadata, siis tundub, nagu ei teaks me üldse, mida teeme, sest alatasa keerame tagasi. Tegelikult sõidame sageli mingi tee lõppu, kust edasi lihtsalt minna ei saa, sest mägi või vesi on vastas, aga oleme pidanud tõesti neli korda sama teed tagasi sõitma ka olude sunnil: üks kord sellepärast, et kõrge veetaseme tõttu parv üle jõe ei käinud; üks kord sellepärast, et tee oli lume all ja suletud; üks kord sellepärast, et ees oli järsk ja mudane tõus, mida me läbimärja- ja külmununa ei tahtnud forsseerima minna, aimates, et ees ootab veel selliseid tõuse ja laskumisi, ja üks kord sellepärast, et saime teada, et eespool oleval jõel ei ole silda. Väiksematel teedel sõitmine tähendab muuhulgas seda, et oleme Tšiilis sõitnud suurema osa kilomeetreid kruusa- ja pinnasteedel, mis on vaatamata kevadisele ajale üllatavalt sõidetavad. 

Majutus on Tšiilis kallis, nii et enamasti telgime. Sellega on siin hästi: kui just aeda ees pole, võid igale poole jääda ja keegi ei pahanda. Eks otsime ka kohti, kus me väga jalgu ei jääks, aga kui keegi satubki mööda minema, siis tervitatakse rõõmsalt. Andide pool on jõed ja järved sageli kiviste põhjade ja selge veega, nii et kui nende ääres oleme, siis veemuret pole. Joogivee küll varume tavaliselt mõne bensiinijaama tualettruumist ja enne ikka uurime ka, kas on joogikõlbulik. 

Aga muidu on siin väga palju kämpinguid, kus saab telkida. Tõsi, enamik neist on veel suletud, sest hooaeg pole alanud. Ja ega me neisse ei kipuks ka, sest oskame ilma rahata ka telkida, kogu eluks vajalik on meil endal olemas (v.a 220 V elekter). On nii CONAFi – meie RMK vaste – telklaid loodusparkides kui erakämpinguid kohalike tagaõuedes. 

Kõige rohkem pakutakse siin aga cabaña’sid – suvilataolisi möbleeritud majakesi, kus on üks kuni mitu magamistuba, köök ja vannituba. Neid on siin ümberkukkuvatest hüttidest uhkete villa mõõtu elamisteni, aga need ei ole meile üldiselt taskukohased. No ja siis on muidugi pansione, hosteleid ja hotelle. Ükskord, kui pidime ilma eest peitu minema, elasime paar päeva cabaña’s – see oli küll papist maja, aga köögis oli pursuika, mille ääres istudes saime ennast soojendada ja riideid kuivatada. Soe oli küll ainult ahju ümber ja seni, kuni tuld all hoidsime. Üldiselt pean ütlema, et mu jalad külmetavad viis viimast kuud enam-vähem kogu aja, mis ärkvel olen, ja see on juba pisut tüütu küll. 

Novot, nüüd me olemegi Santiagost 1000 km kaugusel asuvas Puerto Monttis, kust algab rändurite lemmik, 1200 km pikkune Carretera Austral ehk Lõunatee, mille ehitamist alustas 1970ndatel diktaator Pinochet (kohalikud ütlevad, et see on ainus väärt asi, mis ta tegi) ja mis ühendab muidu ligipääsmatu Patagoonia muu Tšiiliga. Sealkandis elavat ainult 100 000 inimest, aga ühe maputše (siinne algasukate hõim, nad ise hääldavad maputse, s-ga) järeltulijaga rääkides saime teada, et veel praegugi on Lõuna-Tšiilis paiku, kuhu võõra jalg pole kunagi astunud ja kuhu isegi Pinocheti karvane käsi ei ulatunud. 

Niisiis ootab meid ees Patagoonia. Üle sealsete väljade puhuvad teatavasti tugevad tuuled, kohati nii 50 m/s, ja mida suve (detsember – veebruar) poole, seda tugevamini. Katsu siis leida seda hetke, kui juba oleks natuke soojem, aga veel ei tahaks tuul sind teelt välja puhuda. Ian, kelle juures Melbourne’is peatusime, rääkis, et tema leidis vastutulevate autorongide tekitatud tuulekeerise ja muidu puhuva läänetuulega hakkamasaamiseks kõige lihtsama olevat tsikli nina otse läheneva reka suunas keerata. Et siis on võimalik teele jääda. Ei tundu asi, millega ma võiks toime tulla, aga ega enne teada ei saa, kui ise proovima ei lähe.