Vaatasin teda nagu puuga pähe saanult. Ma polnud kunagi selle peale tulnud, et me võiksime niimoodi toa ja söögi eest pisukeseks paigale jääda ning kellelegi abiks olla. Hea küll, see rong oli läinud, aga Trixi nimetas Workawayd, mis just taolisi vabatahtliku töö pakkumisi koondabki. Üle kogu maailma. Tegin kohe peale hommikusööki arvuti lahti, et asja lähemalt uurida, ja sain aru, et seal saidil annavad end peamiselt üles noored inimesed, kel on niimoodi võimalus odavamalt maailma näha, mõne meelepärase projekti tegemises kaasa lüüa, kogemusi saada, uut keelt omandada ja kohalikku elu tundma õppida. 

Kui Colónis oma rattad kätte saime ja Brami, Louise’i ning Danieliga nägemiseni jätsime, arvasime, et küllap me peagi kohtume, sest meil kõigil oli Alaskale kiire. Samas olime meie ainsad, kes mitte edasi Costa Rica poole ei sõitnud, vaid tagasi Colombia poole. Telkisime paar päeva ilusal rannal Kariibi mere ääres ja arutasime, kas me ikka peame sinna Alaskale kihutama. Sest just kihutamine see oleks olnud, aega lume saabumiseni oli neli kuud, aga meil oleks olnud sõita 15 000 kilomeetrit läbi 10 riigi. Ja veel mõni tuhat tagasi ka, eks, lume eest ära. See tähendab, me poleks suurt midagi näinud ega kusagil eriti peatuda saanud. Aga end mõnes kenas kohas sisse seada ja järgmist suve oodata poleks meil raha. No ja igav hakkaks ka, turistid ju töötada ei tohi ja kust me oskaks seda otsidagi. Nii et siis ikkagi Alaskale. 

Olime juba kokku pakitud ja ootasime Trixi hosteli hubases eesruumis paduvihma möödumist, et edasi sõita. Avasin aja veetmiseks Workaways esimese ilusa mereäärse majakese pildiga pakkumise, kus otsiti abilisi ühel Bocas del Toro arhipelaagis asuval saarel avatavasse luksuslikku puhkemajja. Pildid olid imeilusad, seniste vabatahtlike tagasiside taevani kiitev. Lubati oma tuba vannitoaga, internetti, filmikogu, kolm korda päevas süüa, vastu taheti lihtsamaid ehitustöid ja abi maja pidamisel. Kirjutasin ja sain poole tunni pärast vastuse küsimusega, millal me saaksime alustada. Vau! Nii käibki? 

Leppisime Kelly ja Jamesiga kokku, et kohtume kolme päeva pärast Bocase põhisaarel Colónil, kuhu meie saame mandrilt praami või veetaksoga, sealt korjavad nemad meid paadi peale ja viivad oma saarele, kuhu muudmoodi ei saagi. Tsiklitele aitasid nad meil mandril turvalise koha leida. Kelly ja James on pensionieas paar, kes kolis Panamasse mõned aastad tagasi USAst ja on tasapisi üles ehitanud väikest ökoretriiti, kus inimesed saaksid puhastuda ja puhata. Kuigi enamik toitu tuuakse Colóni saarel asuvast poest, kasvab nende džunglis palju söödavat, näiteks imelisi puuvilju, nagu oda-annoona ja noni, millest me seni kuulnudki polnud. Vett saadakse vihmast ja elektrit päikesest. Loma Partida saarel asuvad majad vee ääres postidel, mujal pole midagi, ainult džungel ja ei ühtegi teed, poodi, lõbustusasutust ega ... üldse midagi. Vaikus ja rahu, või noh, Kariibi mere lainete loksumine ja mööduvate kaluripaatide mootorimürin.  

Novot ja siin me nüüd olemegi ning aitame, millega oskame. Sööme puu otsast banaane, teeme värske kookospähkliga pannkooke ja vaatame hommikusöögi kõrvale, kuidas delfiinid kaldast pisut eemal hullavad. Algselt kokkulepitud kaks nädalat on juba möödas, aga meil paluti pikemaks jääda. Käisime mandril ja pikendasime veel kuuks oma tsiklite Panamas viibimist ning tundub, et Alaska peab ootama.