Liiklus

Pole üldse nii hull, kui meid hoiatati ja hirmutati. Istanbul muidugi, aga pärast seda oli kõik üsna kena. Muidugi satud aeg-ajalt kokku viimaseid päevi koos püsiva Tofasega (ma polnud kuulnudki sellisest automargist), mis hirmsa kiirusega sinu teepoolel sulle vastu pimedat kurvi lõikab, aga selliseid külahulle on igal pool. Ja jalakäijad vaadaku ise, kuidas saavad.  

Liiklus on üldiselt väga hästi ja turvaliselt korraldatud, piirangud mõistlikud ja juhised selged. Ega neist muidugi eriti kinni ei peeta (eriti kiiruspiirangutest, vöötradadest ja no punase tulega varastatakse ka sageli ristmikult üle, aga need ristmikud on siis reeglina hästi kaugele nähtavad) ja eks korraldaja ise annab ka kohati vastuolulisi juhiseid. Mida see märk esimesel pildil võiks tähendada?

Mõned korrad sõitsime sisse keelumärgi alt, mis viitasid teetöödele, mida enamasti ei tehta, kuigi märgid väljas on. Näiteks stepis, kus ümbersõit oleks tähendanud sadat lisakilomeetrit. Seal isegi tehti teeremonti, aga meist ei teinud mitte keegi välja. Kui kallur meie teepoolele ette jäi, läks ta lihtsalt eest ära ja me saime edasi liikuda. Oli lihtsalt natuke kruusa ja ülesvõetud asfalti, muud hullu ei midagi. Liikluspolitseid näeb ka, rohkem küll papist poistena. Aga isegi motopolitseid kohtasime. 

Signaali lastakse pigem tervituseks. Isegi kui keegi jääb rohelise tule taga tukkuma, siis oodatakse kannatlikult umbes 0,5 sekundit, enne kui pasunakoor lahti läheb. Ringristmikud on reguleeritud nagu meil, aga praktikas antakse ringile tulijale teed. 

Türgis ei ole mootorrattaga sõitmine populaarne, sestap me pole siin eriti palju tsikleid kohanud, ka välismaa matkarattaid väga mitte.  Üleüldse on näha väga vähe turiste, ainult kohalikud käivad oma maad avastamas. Meid on isegi tänatud, et me Türgit vaatama tulime, sest keegi siin enam ei käi (möödunudaastaste terrorismiaktide tõttu).

Bensiini hind on meie senise teekonna kalleim, umbes 1,3 €/liiter, Rumeenias ja Bulgaarias oli enam-vähem meie hinnatase.  

Keel

Türgi keelt ei ole lihtne haarata. Mõned sõnad saavad siiski kiiresti selgeks ja hädapärast saab nendega mitu nädalat läbi riigi kulgedes hakkama. Sõnu, mida ikka vaja läheb (isegi kui hääldada ei oska, siis vähemalt tunned kirjapildi ära): tere, tänan, hästi, ettevaatust, vesi, piim, avatud, leib, sissepääs, mais, tere tulemast, pähklid, mees, naine, tualett, lihapallid, pannkoogid, supp, mesi, telk, köök, müüa, dušš, suhkur, kesklinn ja mõned veel. Inglise keelt väga ei räägita, aga käed-jalad ja piktogrammid aitavad ka, sest aru tahetakse saada ja aidata ka.  Minu lemmiksõna on müdürlügu, mis tähendab (igat sorti, nt linna või pargi jne) valitsust.

Inimesed

Algul tundus (eriti turismipiirkondades), et igal võimalusel võetakse sinult natuke rohkem raha kui peaks. Või antakse enda kasuks tagasi. Aga mida edasi, seda kohalikumad me välja näeme (seda on meile isegi öeldud, eriti Musta mere rannikul, kus inimesed ongi heledama nahaga) ja enam ma ei taju, et me turistid oleks. Vastupidi.  

Dalyanis sattusime paadisõidule umbes 20 täiskasvanu ja 5-6 lapsega, kõik peale meie kohalikud. Veetsime koos päris mitu tundi, aga ka türklased omavahel rääkima ei hakanud, iga pere hoidis omaette ja oldi üsna vaikselt. Väga sümpaatne oli nende käitumine lõunalauas, mida pakuti paadis. Kõik olid enne väljahõigatud aega kohal ja istusid mornilt – võis arvata, et kõhud on tühjad ja läheb rabamiseks. Meie ootasime ja vaatasime, mis saab. Aga ei, kui toit sai valmis (kapten ja tema abi ise grillisid ahtris kana ja lihapalle), siis doseeris kapten igale taldrikule liha ja igaüks ise tõstis sinna juurde oma maitse järgi riisi, makarone, salatit või muid külmi roogi. Kusjuures kõigepealt lasti ära võtta lastel ja nende emadel, ja alles siis tekkis väga viisakas ning vaoshoitud sabake.  

Siin on kena komme pakkuda teed, seda tehakse igal võimalusel. Näiteks kui ööbisime paksus metsas pargivahi maja õuel, toodi meile isegi äikese ajal telgi juurde majast teed. Kämpingupidajad on meile õhtuti teed toonud, juhuslikult kohatud ratturid on meile samasse kohvikusse sattudes teed pakkunud või kui peatume juhuslikult mõne poe ees (mitte sinna minemiseks, vaid lihtsalt), tuleb poepidaja õue ja pakub teed jne.

Türgi on üsna puhas maa, st prahti vedeleb vähe, prügikaste on tõesti igal sammul. Ja türklased ise on ka puhtad ja viisakad. Kõik nähtud tualetid olid väga puhtad. Ka kämpingute köögid on puhtad. Neis tuleb ise enda järel koristada ja seda tehakse ka. Väga harva on keegi kämpingust pärit musta nõudehunniku kraanikausi kõrvale vedelema jätnud. Aga eks aeg-ajalt ikka visatakse prahti autoaknast välja ja teede äärtes on pudeleid ja kilekotte. Erinevalt näiteks Rumeeniast ja Bulgaariast on tualettides alati paberit ja dušist tuleb sooja vett.

Toit
Me ei söö väga palju väljas, vahel harva ainult, muidu sööksime end ruttu vaeseks. Siin on üks suurepärane jook ayran – jogurt pooleks veega ja pisut soola lisatud –, mida joome kohe iga päev. See taastab palava ilmaga väljahigistatut imehästi. Vahel ostame poest poolfabrikaate, vahel teeme ise pannil hakkliha või kana või sööme puuvilju.    
Lipp

Nad peavad sellest väga lugu ja seda on kõikjal: majade seintel, akendel, terrassidel, rõdude küljes, elektriliinide küljes rippumas, võrkpalliplatsil, autode esiakendel, tagaakendel, putkade küljes, lipuvarrastes, mägede otsas, kivide otsas jne jne. Ma näen seda juba ka unes.

Internet

Seda on pea igal pool, aga näiteks booking.com, airbnb ja wikipedia lehed on suletud. Esimesed väidetavalt sellepärast, et Türgi valitsus tahab, et ainult Türgi turismifirmad teeniks ja saaks kõike kallilt müüa. Ja wikipedia sellepärast, et inimesed ei saaks teada tõde.