Kogu kevadel alanud matka sündmuste jada – koroona põdemine, tehnilised viperused, inimestega kohtumised, plaanide muutumine ja muutmine – tõi mind kokkuvõttes kogu Ilmaringi minu jaoks kõige tähenduslikuma ja mõnes mõttes ehk kõige tähtsamagi seiga juurde: mul õnnestus juhuslikult osaleda indiaanlaste neli päeva kestnud päikesetantsu tseremoonial, sest sattusin õigel hetkel olema õiges kohas ja õiges meeleolus, et üldse julgeda end sinna küsida.

Möödunud kolm nädalat on olnud kilomeetriterohked, kuid see-eest sündmustevaesed, kui mitte arvestada ohutuid kohtumisi karude ja muude suurte ja ilusate loomadega, mõnd ootamatut tehnilist jama ning üllatavalt muljetavaldavat Jasperi rahvusparki Alberta provintsis. Juuli ja august on siin populaarseimad puhkusekuud ning rahvast on liikumas nii palju, et vaatamisväärsuste parklad on juba kell 10 autosid täis ja paljudel läbisõitjatel jääbki väärsus nägemata, või kui sissepääs on reguleerimata, käib Kanada moodi viisakas tunglemine ja järjekordlemine. 

Ma ei teagi, mitmes „maailmalõputee“ see mul juba on, kust edasi enam ei saa, sest vesi on vastas, aga kindlasti on see väga eriline, sest ootasin Põhja-Jäämere äärde jõudmist kaua. 

Esmalt oli plaan siia jõuda 2019. aasta suvel – sest ainult suvekuudel on Põhja-Ameerika põhjaosas plusskraadid ja teed lumeta –, aga tolle aasta juuni algul end alles Panamast leides tundus kuu-pooleteisega Alaskale kihutamine suure ülekohtuna kõikide Kesk- ja Põhja-Ameerika maade suhtes, mis oleks avastamata jäänud, nii otsustasime tookord kerge südamega tulla aeglaselt ja lisada oma rännakutele veel ühe aasta ning jõuda Kanada piirile 2020. aasta suve hakul. Eks olimegi õigel ajal õiges kohas valmis, aga siis juhtus teadagi-mis ja nii saime päriselt Kanadasse alles nüüd, 2022. aasta mais.

Senised kolm nädalat Kanadas reisimist on põhiliselt keerelnud ümber kahe asja: ilm ja karud. On olnud väga külm ja vihmane, enamasti 10–11 kraadi, ja pole möödunud päevagi sajuta. Aga! Viimase paari-kolme päevaga saabus suvi ja temperatuurid on juba pea 30-kraadised.  

Kuna me magame telgis, mitte hotellitubades, peame kogu aeg silmas pidama, et meie laager ei meelitaks ligi karusid, keda siin on tõesti palju. Ükskõik, kellega rääkima satun, kuulen lõpuks ikka mõne karuloo või saan kaasa õpetussõnad, mida teha, kui karuga kohtun. Ei tohi joosta, ei tohi karjuda – see kõik innustab teda ründama. Kui karu ründab, tuleb mängida surnut, aga samas võidelda elu eest, kui pärast „tavapärast“ kuni 2-minutilist ümberpööramismängu karu siiski su ära süüa otsustab.

Jep. Kaks aastat ja kolm süsti hiljem ning kümneid kordi lähikontaktsena haigestumisest pääsenud, aga päev enne Kanadasse sisenemist andsin positiivse koroonaproovi. Muidu ei pea vaktsineeritud Kanadasse minnes end enam testima, aga sain sama päeva hommikul Q-lt teate, et ta ei tunne lõhna ega maitset, käis testimas ja on koroonas. Kui ma tema juurest lahkusin, oli ta tõbine ja tundsin ise ka, et hakkan jääma, aga ei midagi väga hullu, natuke köhisin. Jan jäi minust veel Q juurde mingeid juppe ootama ja pidime temaga kohtuma mõne päeva pärast Seattles Q venna Quinni juures, et sealt järgmisel päeval koos Kanadasse minna. Hiljem selgus, et põdesin koroona läbi nende nelja päevaga, kui üksi telgiga rändasin, ja paar päeva kulus peale ka.