Filtreeri postitusi

India. Teist korda

Indiasse teist korda sisenedes teadsime, et meil on vaid kaks nädalat, et jõuda kokkulepitud tuuri alguseks Myanmari piirile, kuhu kõige otsemat teed pidi oleks olnud pisut üle 1000 km. Selles maailma osas ei saa arvestada kiire edasiliikumisega, tegelikult juba alates Iraanist jõuab terve päevaga sõidetud tavaliselt umbes 200 km. Ja siis pole ka midagi näinud, ainult sõitnud. Meie ei oska pealegi otse sõita – lisasime paar kohta, mida tahtsime näha, ja 1000 km-st sai kohe 1500. Mõned päevad peatusi ka... Noh, tehtav, aga molutamiseks aega pole. Aga nagu ikka, kui miski on väga kindel, nagu Myanmari tuuri alguse kuupäev seda oli, siis pole see üldse kindel.
Loe edasi

Namaste!

Tervitust “namaste” kuuleme tegelikult juba alates Indiast, aga eriti palju siin, Nepalis, ja seda kasutatakse nii kohtumisel kui hüvastijätul. Sõna tuleb sanskriti keelest ja tähendab “ma kummardan jumalikkuse ees sinus”. Igapäevaelus ei kasuta ka kohalikud enam sinna juurde käivat kerget kummardust, käed rinna kohal kokku pandud ja sõrmed üles suunatud, see jääb spirituaalsemate toimingute juurde.

Loe edasi

India. Esimest korda

Kas tuleb ka India teist ja kolmandat korda ja kas saab ka müüdud, ei tea, aga potentsiaali on. Oleme mõlemad Indias esimest korda ja tulime siia teadmisega, et kõige rohkem kõige hullemaid liiklejaid ühe ruutsentimeetri kohta tegutseb Indias, siin on kohutavalt palju prügi ja mustust ning igal sammul üritatakse sult seitse nahka koorida.

Loe edasi

Karm Pakistan

Viis päeva relvastatud eskordi saatel sõitmist, enamik neist vanad aeglased tossavad diiselautod. Kümned kontrollpunktid, kus me passide andmed (lisaks ka isanimed ja tsiklite numbrid) püüdlikult kaustikutesse kirjutatakse. Isanimed loeme ette tähthaaval ja mitu korda. Läheb aega, sest meid on viis: itaallased Lisa ja Ema, sakslane Basti bambusest jalgrattaga (tema reisib eskordiautos) ja meie. Kokku saadab meid selle aja jooksul umbes 50 erinevat autot, mõne eskordilõigu pikkus on vaid 3 km. Kuni 10-tunnised sõidupäevad puhkepausideta. Söömata. Vett on nii palju, kui kaasa taipasid võtta, juurde osta ei saa. Kõrb, 38 kraadi. Kuum mootor. Tolm, ving, higi. Magame politseijaoskondades, mitmekesi ühte umbsesse ruumi surutud. Pesta pole kusagil.

Loe edasi

Iraanist, islamist, inimestest...

Meie aeg siin Iraanis hakkab otsa saama, viisa kehtib veel vaid viis päeva. Pakistanini ja ehk ka sealt läbi sõidame pisut suurema seltskonnaga: meiega liituvad itaallased Lisa ja Emanuel 1200-sel GS-il ja nemad omakorda kaasasid ühe saksa paari, kes reisib autoga ja keda meie veel kohanud pole. Praegu on suur usupüha ning seoses sellega piir kolm päeva kinni, saime seda teada alles Bami (kus praegu oleme) jõudes. Pakistanini on veel umbes 400 km, nii et ootame siin piiri avanemist ja teisi järele ning vaatame seni, kuidas üle tuhande aasta tagasi märtrina surnud imaami leinatakse.
Loe edasi

Arhiiv