Kommenteeri

E-cua-doorr!

Kõrvus kumisemas ja jala all põksumas Sash!i 1997. aasta hitt “Ecuador”, lähenesime piirile. Olin selle laulu saatel kunagi eelmises elus klubides üles-alla hüpanud ja laulusõnadest “Vamonos al viaje para buscar los sonidos magicos de Ecuador! Escuchame!” on mul „vamonos“ ja siis „escuchame“ ikka veel täitsa peas.

Me ei osanud Ecuadorist suurt muud oodata kui et banaane peaks siin palju ja häid saama. Aga selgus, et mitte ainult! Üle pika aja nägime eriti hästivarustatud pagari- ja kondiitriärisid (selleks peavad need sisaldama suuremas koguses beseeküpsiseid) ja lisaks on siin täiesti tavaline turutoit aeglaselt sütel küpsetatud terve siga, mille mahlaseid tükikesi serveeritakse kartulipüreest tehtud koogikeste, tükikese krõbeda seanaha ja värske salatiga. Võite arvata, kus ja mida me pärast pikalt kestnud Peruu kanadieeti põhiliselt sõime. Üleüldse nägi Ecuadoris toit erakordselt hea välja ja mul jooksis kogu see kaks nädalat suu vett ning ma unistasin aina järgmisest toidukorrast. 

Inimestel on siin vist juba geneetiliselt lahke nägu ja sõbralikud silmad, lisaks naeratavad nad kogu aeg, nii et tundub, nagu elaks Ecuadoris maailma kõige õnnelikum rahvas. Ja see on nakkav! Mulle meeldib Ecuador! Soovitan küll kõikidel siia reisida, sest teed on head, puhtust hoitakse, turvalisuse eest hoolitsetakse, raha on tugev (aastast 2000 on käibel Ameerika dollar), elu on odav (v.a reis Galápagose saartele ja tsiklirehvid) ning loodus mitmekesine: mäed, lumised vulkaanid, kraatrijärved, ühel pool Ande Vaikne ookean ja teisel pool džungel. Siin on ka ilusad linnad – suure vanalinnaga koloniaalne Cuenca on kõikidest seninähtud linnadest mu kindel lemmik. Kas ma ütlesin, et Ecuadoris on toit väga maitsev? 

Meie püsisime ikka mägedes. Džunglit olime Peruus (ja noh, Aasias) juba külastanud ja rannikule väga ei kiskunudki, sest ees on ilusate randadega Kariibi meri. Kaalusime Galápagosele minekut, aga kui olime juba otsustanud, et lähme, selgus, et sinna ei ole lähipäevadel võimalik lennata, sest on 1. mai ja paljud võtnud kuni nädala lõpuni vabaks. Kõik piletid olid välja müüdud, meie aga ei tahtnud nädalat oodata, sest juba käib Colombiast Panamasse laevatamise ettevalmistamine ja tundub, et saaksime auto ja paari tsikliga konteinerit jagada, kui jõuaksime sadamalinna Cartagenasse mai lõpuks. See tähendab aga, et pole aega niisama kohapeal istuda, tuleb edasi liikuda. 

Kuigi Colombial ja Panamal on maismaapiir täitsa olemas, ei saa mööda maad Lõuna-Ameerikast Kesk-Ameerikasse minna. Seal vahepeal on Dariéni Gap, soine ala, kust ühtki teed läbi ei lähe. Ametlik põhjus, miks PanAmericana selle koha peal katkeb, on see, et tee-ehitus läbi soo on kallis ja sel oleks suured keskkonnakahjud. Teed ei taha ka kohalikud hõimud, kes kardavad oma kultuuri hävimist; USA, kes ei taha Lõuna-Ameerika troopiliste haiguste põhja poole levimist, ega keskkonnaaktivistid, kes kaitsevad vihmametsa. Tegelikult on sealt läbi mindud küll – nii jalgsi, mootorratta kui džiipidega, aga pikim retk selle 200 km läbimiseks kestis pea kaks aastat. Nii ongi, et Dariéni radu kasutavad peamiselt geriljad ja sealt veetakse narkootikume, nii et sinna pole ka lihtsalt mõistlik ronida. 

Tulime Ecuadori koos Bramiga, kellega olime selleks ajaks juba poolteist kuud koos rännanud. Kui meie jäime paariks päevaks paigale, et saaksin Peruu muljeid teiega jagada, sõitis tema edasi Colombia pealinna Bogotásse, et hakata USA viisat taotlema. Pole teada, kaua see aega võtab, aga ta loodab, et saab oma tsikli ikka meiega samasse konteinerisse panna. Ja meie loodame ka. 

Väga pikalt me siiski kahekesi olla ei saanud, sest Ecuadori pealinnast Quitost lahkudes põrkusime juhuslikult kapten Jackiga, kellega koos laevatasime tsiklid aasta tagasi Ida-Timorist Austraaliasse ja kellega oleme kõikidest ränduritest kõige rohkem kohtunud. See oli juba seitsmes kord! Ületasime koos ekvaatori ja oleme nüüd jälle põhjapoolkeral. Meil on kapteniga kuni Bogotáni sama tee, sealt edasi on tema plaanid veel ebaselged. 

Minu tsikli rehvidel on komme ootamatult otsa lõppeda. Kui Limas rehve vahetasime, jäi minu ratta tagarehv samaks, sest mustrit oli veel küll. Poole Ecuadori peal avastasime, et uups! otsas on. Colombiani, kus rehvide valik suurem ja hinnad mõistlikumad (teadjamatele: siin küsitakse Kenda eest 260 dollarit!), pole enam palju maad. Loodame, et veab sinna välja.

Lisa kommentaar

Email again: