Filtreeri postitusi

Carretera Austral

Lõunatee ehk Carretera Austral või ka Ruta 7 on 1274 km pikkune tee Tšiili lõunaosas. See algab Puerto Monttis, kus meie seiklus viimane kord Jani ülespaistetanud jala tõttu pooleli jäi, ja lõpeb Villa O’Higginsis, kust edasi teed enam ei lähe. Veelgi lõunapoolsemasse Tšiilisse, Torres del Paine loodusparki, tuleb minna üldse Argentiina kaudu.

Loe edasi

Namaste!

Tervitust “namaste” kuuleme tegelikult juba alates Indiast, aga eriti palju siin, Nepalis, ja seda kasutatakse nii kohtumisel kui hüvastijätul. Sõna tuleb sanskriti keelest ja tähendab “ma kummardan jumalikkuse ees sinus”. Igapäevaelus ei kasuta ka kohalikud enam sinna juurde käivat kerget kummardust, käed rinna kohal kokku pandud ja sõrmed üles suunatud, see jääb spirituaalsemate toimingute juurde.

Loe edasi

Karm Pakistan

Viis päeva relvastatud eskordi saatel sõitmist, enamik neist vanad aeglased tossavad diiselautod. Kümned kontrollpunktid, kus me passide andmed (lisaks ka isanimed ja tsiklite numbrid) püüdlikult kaustikutesse kirjutatakse. Isanimed loeme ette tähthaaval ja mitu korda. Läheb aega, sest meid on viis: itaallased Lisa ja Ema, sakslane Basti bambusest jalgrattaga (tema reisib eskordiautos) ja meie. Kokku saadab meid selle aja jooksul umbes 50 erinevat autot, mõne eskordilõigu pikkus on vaid 3 km. Kuni 10-tunnised sõidupäevad puhkepausideta. Söömata. Vett on nii palju, kui kaasa taipasid võtta, juurde osta ei saa. Kõrb, 38 kraadi. Kuum mootor. Tolm, ving, higi. Magame politseijaoskondades, mitmekesi ühte umbsesse ruumi surutud. Pesta pole kusagil.

Loe edasi

Iraanist, islamist, inimestest...

Meie aeg siin Iraanis hakkab otsa saama, viisa kehtib veel vaid viis päeva. Pakistanini ja ehk ka sealt läbi sõidame pisut suurema seltskonnaga: meiega liituvad itaallased Lisa ja Emanuel 1200-sel GS-il ja nemad omakorda kaasasid ühe saksa paari, kes reisib autoga ja keda meie veel kohanud pole. Praegu on suur usupüha ning seoses sellega piir kolm päeva kinni, saime seda teada alles Bami (kus praegu oleme) jõudes. Pakistanini on veel umbes 400 km, nii et ootame siin piiri avanemist ja teisi järele ning vaatame seni, kuidas üle tuhande aasta tagasi märtrina surnud imaami leinatakse.
Loe edasi

Ja güle güle, Türgi!

Jätsime Türgi endalegi mõnevõrra ootamatult selja taha ja otsustasime Iraani minna hoopis läbi Gruusia ja Armeenia. Mitte sellepärast, et Ida-Türgis lõigatakse kuuldavasti turistidel kõrvu peast ja saadetakse perekondadele lunaraha nõudmisega, vaid selleks, et kohtuda sõpradega, kes Gruusias ja Armeenias motomatkal.  
Loe edasi

Arhiiv