Kommentaarid (6)

Iraanist, islamist, inimestest...

Meie aeg siin Iraanis hakkab otsa saama, viisa kehtib veel vaid viis päeva. Pakistanini ja ehk ka sealt läbi sõidame pisut suurema seltskonnaga: meiega liituvad itaallased Lisa ja Emanuel 1200-sel GS-il ja nemad omakorda kaasasid ühe saksa paari, kes reisib autoga ja keda meie veel kohanud pole. Praegu on suur usupüha ning seoses sellega piir kolm päeva kinni, saime seda teada alles Bami (kus praegu oleme) jõudes. Pakistanini on veel umbes 400 km, nii et ootame siin piiri avanemist ja teisi järele ning vaatame seni, kuidas üle tuhande aasta tagasi märtrina surnud imaami leinatakse.
Nüüdseks oleme saanud kohalikega rohkem suhelda ja mingi arvamus siinsest elust hakkab tekkima. Loomulikult ei saa käputäie inimeste põhjal teha järeldust 80 miljoni kohta, aga kõik need, kellega oleme vestelnud,  tahavad Iraanist ära, kuna ei näe siin ei lootust ega tulevikku. Riiki valitsevad usuliidrid ja neid peetakse halbadeks (mitte et kusagil valitsejaid armastataks). Islami kohta kuulsime arvamust, et usk ise ei ole halb, inimesed teevad selle halvaks. Aga ka, et moslemid on kõik vaimselt haiged, kuna on täiesti ajupestud ja neil puudub igasugune võrdlusmoment, mis mujal maailmas toimub, sest riik on suletud ja välja ei saa. Noortele meestele ei anta passi enne, kui nad on läbinud 2-aastase kohustusliku sõjaväeteenistuse, nii et riigist lahkuda polekski varem võimalik. Ja ega ka siis – Iraani pass on nii nõrk, et ükskõik kuhu saamiseks on vaja viisat ja neid on raske hankida. Kõige lihtsam on ära saada tudengiviisaga, aga raha ei taha koguneda. Siin on majanduskriis ja palju vaesust, eriti külades. Puhkusele ei julgeta minna, sest tagasi tulles on su koht suure tõenäosusega ära antud. Naistel ei ole reisimine lihtne. Minult on küsitud, kas mul oli vaja isa luba, et sellele matkale tulla.

Kuna veedame suure osa oma ajast teedel, siis ei saa liikluskultuurist rääkimata jätta. Arvestatav hulk iraanlasi on paraku täiesti vastutustundetud juhid ja nad tunnistavad seda ise ka. Roolis tegeletakse kõige muu kui juhtimisega, kihutatakse, sõelutakse, sõidetakse vastassuunas ja ristmikke ületatakse punase tulega. Mitte kõik muidugi, aga pead alati valmis olema, et keegi seda teeb. Ringristmikel ei ole reegleid, eesõigus on suuremal sõidukil või suuremal hulgal. Veoautodel ei ole kiiruse piirajat, suunatulesid ei kasutata või siis näidatakse suunda valele poole. Siinne kollektiivne eripära on paremast reast vasakpöörde tegemine, hoiatamata,  kohta valimata, liiklustihedusega arvestamata, samuti sõidu alustamine (ka möödasõidu) peeglisse vaatamata. See on tähendanud meile hulganisti äkkpidurdusi ja põikeid ja selliste vandesõnade kasutamist, mida mina isegi ei arvanud end teadvat. Turvavöösid keegi kinni ei pane, lapsed ronivad autos vabalt ringi, mõnikord võetakse nad kõik enda juurde esiistmele. Oleme pidanud nägema üsna võikaid õnnetusi. Võimalusel valime väiksema liikluskoormusega tee, aga ega neid siin kõrbes väga võtta pole. 

Siinsed suhtluskanalid on WhatsApp ja Telegram, sest Facebook on kinni, nagu ka Google’i meilid, kaart, Postimees, aga ka Couchsurfing ja Airb&b, kus nagunii midagi ei pakuta. Meie kas telkisime või kui oli liiga palav või suur linn, otsisime Maps.me-st (offline kaart, mis meil on alla laaditud), kus majutusasutusi tihedamalt on ja kammisime neid lihtsalt läbi, et kus oleks kohta ja et saaks ka tsiklid turvaliselt parkida. Siin on muidugi ka uhkeid hotelle, aga meie vaatasime hosteleid ja külalistemaju. Paljud neist on n-ö Iraani majad, st suletud müüri taga siseõuega elamised, kus ümber siseõue on toakesed. Need on väga sümpaatsed ja sõltuvalt majutuvast seltskonnast (kas on kohalikke) ja omanikust tohib mõnes ilma pearätita olla. Neis peatuvad omal käel rändajad, korraldatud reisijad sellistesse kohtadesse ei satu. 

Meid manitseti korduvalt mitte telkima parkides, sest see on ohtlik, ja meie tsikleid ketistati ka siis, kui need parkisid oma kortermaja garaažis, ning kästi küljest ära võtta kõik vähegi lahtisemad asjad – paagikotid, torukott, kiivrid. Meil soovitati alati jääda sellisesse parki, mis oleks politsei lähedal, aga kui oli vaja mõnda jääda, vaatasime rohkem selle järgi, kus kohalikud ise on. Kuigi jah, ega hommikuni ei telkinud meiega samas pargis keegi, ikka ärkasime üksi, ehkki õhtul võis park rahvast ja telke täis olla. Linna parkides on reeglina tualett ja vesi olemas. Teine soovitus oligi olla rahva hulgas, mitte eraldatud kohas, aga me telkisime sagedamini omaette – teelt maha ja peitu, et saaks vabalt (rätita ja pideva tähelepanuta) olla.

Pakistanis saadab meid värske info kohaselt relvastatud eskort piirist piirini, nii et vaatamisväärsustega tutvuda ei lasta. Eskort pidi määrama, kaua sõidad, kus peatud ja kus magad, marsruut on Taftan-Quetta-Sukkur-Multan-Lahore. Saame näha. 

Seniks veel pildilugu sellest, mis Yazdist edasi sai.

Lisa kommentaar

Email again:
Kommentaarid (6)
See pilt, kus Pärle müüri peal istub, nägi esimese hooga välja, nagu ta istuks potil, püksid rebadel :D Anneli · 30. september 2017
See on ülihea postitus. Olen väga tänulik, et selliseid teete. Ikka muretsen ka veidi teie pärast. Naelad kummidesse ja kivid kottidesse. Et kõik sujuks! Sverre · 30. september 2017
Nagu näha, siis olete Pakistanis, seal saate erinevalt Iraanist üle tüki aja ühe jääkülma õlle omale lubada palavusega, kohaliku õlletehase Murree toodangut näiteks :) Loodetavasti eskortteenuse pakkujad ikka lubavad kuskil kenas kohas pikemalt peatuda ja/või mõnest toredast kohast pilti teha. Margus Pilv · 2. oktoober 2017
No olete te alles keerulisse kohta ennast sisse sõitnud. Kashmir peaks kogu aeg Pakistani, India ja Hiina vahel podisema... Ma ei kujuta ette, kuhu ja kuidas sealt üldse üle saab. Põhjas tuleb juba Afganistan vastu. Sverre · 13. oktoober 2017
Kas Sa tahad, et ma ütlen Sulle või las jääb üllatuseks?:) Siin on kõik hästi, me pole endast isegi politseile pidanud teada andma. Homme liigume edasi. Pärle · 14. oktoober 2017
Las jääb järgmise postituseni saladuseks, on huvitavam. :) Sverre · 15. oktoober 2017