Kommenteeri

Reisimise võimalikkusest koroonaaegses USAs

Kui me mai lõpus taas teele asusime, oli Ameerika Ühendriikides pea 28 000 uut haigusjuhtu päevas, praegu juba üle 40 000, aga sellest hoolimata näeme teedel, rahvus- ja loodusparkides ning kämpingutes tohutult palju matkabusse, haagissuvilaid ja muidu ilmselgelt reisil olijaid. Räägitakse suisa corona camping craze’ist – koroonaaegsest matkahullusest. Nii osutus asjatuks ka meie algne hirm, et esimene politseinik meid kinni peab ja tagasi koju saadab.

Matka algus oli konarlik, igale poole, kuhu tahtnuks, ei pääsenud, ja mõni park ning tee jäigi meie selles piirkonnas olemise ajaks suletuks. Kinni on ka parkide ametlikud kämpingud, mis teeb matkaradadel käimise me jaoks üsna keeruliseks. Muidu jätaks tsiklid ja telgid ootama ja läheks, päevaseljakott kaasas, aga nüüd peaksime kõik oma asjad, sh kiivrid ja saapad lihtsalt tsikli peale raja alguse parklasse jätma, ja vaatamata sellele, et siin on pigem väga turvaline, ei saa selles ju lõpuni kindel olla.

Paljud pargid praegu sissepääsutasu ei võta ja kuigi meile tundub, et kõik kohad on ülerahvastatud, ütlevad pargivahid, kellega rääkima olen sattunud, et külastajate arv on kordades alla keskmise. Näiteks Bryce’i kanjoni külastajatest 60% on välisturistid ja neid praegu pole, aga ka kohalikke käib palju vähem. Oleme kuulnud nii soome, poola kui vene keelt, aga kui inimestega juttu teeme, selgub, et kõik elavad siin.

Me ei tea, mis olukord valitseb linnades, sest meie valikud hoiavad meid väikestel teedel ja looduses. Nii läksid meist täiesti mööda ka black lives matter meeleavaldused. Küll aga näeme väiksematest kohtadest läbi sõites, et väga paljud poed, söögikohad ja teenindusasutused on jätkuvalt suletud. Meil on teelolemiseks vaja vaid toitu ja bensiini ning seda saab. Teeäärsete motellide parklad on täis, nii et küllap need on lahti. Meie enamasti telgime tasuta riigimaadel ja -metsas, mida siin on õnneks palju, nii et hotellimajandusest meil ülevaadet pole.

Oleme nüüd lühikese ajaga ringi sõitnud viies osariigis: Californias, Arizonas, Utah’s, Colorados ja Nevadas, ning see, milliseid kaitsevahendeid näiteks toidupoodi minemiseks nõutakse, sõltub rohkem konkreetsest kauplusest kui osariigist või maakonnast. Mõnes linnas on maski kandmine avalikus kohas kohustuslik ja sellest teatavad elektroonilised tablood juba miile enne, mõni teine koht ei tee sellest abinõust väljagi. Käte desinfitseerimisvedelikke on, aga mitte alati, kärusid puhastatakse, aga mitte alati, distantsi pidamist eeldatakse, aga ega keegi sellest kitsaste riiulite vahel tegelikult kinni ei pea. Kõige ekstreemsemal juhul on mind infopunkti sisenedes mingi vedelikuga suisa üle pihustatud ning kästud kilekindad kätte panna (aga maski ette mitte), kuigi jäin ukse juurde ja soovisin vaid paari asja küsida ning lubasin mitte midagi näppida.

Kuna meie mootorrattad äratavad alati palju tähelepanu ja inimesed tahavad teada, kust me tuleme ja kuhu läheme, kaua juba teel oleme ja kuidas me oma tsiklid oleme siia saanud (siin riigis on ära jäänud küsimus, kas ma naisena tõesti ise sõidan selle rattaga), siis kohtume iga päev paljude uudishimulikega, kellest mõned hoiavad turvalist distantsi, mõned aga ronivad nina alla ega tee koroonaohust numbrit. Nii palju on käitumismustrid siiski muutunud, et kätlema enam ei kiputa, äärmisel juhul pakutakse nukke. Teisalt on meid suisa tänavalt üles korjatud ja igasuguse hirmuta enda juurde öömajale kutsutud, nii et oleme inimeste külalislahkusest ja headusest jätkuvalt lummatud.

Kuigi inimeste maailm on selle lühikese ajaga palju muutunud, on õnneks kõik mäed ja jõed, metsad ning kanjonid ikka pea samasugused nagu kolm kuud või kolm miljonit aastat tagasi. Vahepeal on küll kevad saabunud ja mõnes kohas on juba suur suvigi käes. Colorado mägedes nägime esimest korda pärast kolm aastat tagasi kodunt lahkumist värsket rohetavat lehtmetsa ning nõrkesime heldimusest. Nagu mägedes ikka, on ilm muutlik, nii et kuulsime hiljem, et pärast meie lahkumist oli seal öö otsa lund sadanud. Aga ka kõrbes võib kõike juhtuda – pääsesime napilt Powelli järve ääres kõik telgid lõhkunud liivatormist, sest olime tol päeval – küll kõheldes – otsustanud mitte kauemaks jääda ja edasi minna.

Ameerika loodust kirjeldada ei ole lihtne. Kõik on suur ja kõik on imeline, isegi üht-teist juba näinud loodusearmastaja leiab põhjust ahhetada. Eriti tore on see, et iga mõnesaja kilomeetri pärast on maastik uus. Ja ilm ka. Nii võime ühe päeva hommikul lõõtsutada 35-kraadises leitsakus ning juba õhtul lõdiseda miinuskraadidena tunduva tuulekülma käes, kulgeda järgmisel päeval mööda kena rohelist orgu, kasta end lõuna ajal värskenduseks kiirevoolulisse mägijõkke ja istuda õhtul päikesest soojaks köetud kivi peal ja vaadata, kuidas loojang kanjoni võimatult punaseks maalib.

Nagu uudistest lugeda, kehtestavad mõned osariigid teatud teistest osariikidest tulijatele karantiini, ja kuigi me liigume neis ohustatumates osariikides, ei plaani me idarannikule minna. Suund on siksakitades ikka Kanada poole, kuigi piiri kinniolekut pikendati veel kuu võrra, 21. juulini, ja nii juba neljandat kuud järjest. Vaadates USA haigestumiste arvu, on väga kahtlane, et piir juuli lõpus avatakse, aga lootust ei tohi kaotada. Kui siis üle piiri saada, oleks veel võimalik Alaskale jõuda, sest sinna on tuhandeid kilomeetreid, suur osa sellest kruusatee, aga augusti lõpus minema hakates tuleb põhjas ilmselt juba lumi maha. Kui piiri lahti ei tehta, tuleb asi katki jätta, sest siit ei saa ei Mehhikosse (ka see piir on kinni) ega Kanadasse, aga viisad saavad lihtsalt otsa.

Veelgi keerulisem on mootorratastega. Kui me USAsse sisenesime, oleksime pidanud saama tsiklite jaoks paberi, millega neid siit ära laevatada. Aga kuna see ametnik, kes asjaga tegeleb, vastas ainult mu esimesele meilile ja kõik teised jäid vastuseta, ka kõned jäid tulemuseta, siis meil seda paberit pole. Mõtlesime algul, et pole hullu, me kavatsemegi nagunii Kanadast tsiklid ära saata, aga nüüd oleme plindris. Olen kirjutanud eri laevakompaniidele ja küsinud, kas saame äkki ilma, aga keegi ei midagi ei vasta, küllap liiga riskantne juhtum. Või väikese kasumlikkusega. Igatahes, kui keegi meie headest lugejatest teab USAst laevatamise kohta midagi või oskab mõne asjaliku kontaktiga aidata, oleme väga tänulikud. Seniks aga pöidlad pihku, et Kanada piir ikka lahti tehtaks!

Lisa kommentaar

Email again: